Antikristlase kaks ilmumist Friedrich Nietzsche, Vastkristlane (Antichrist). Tlkinud U.L. G. Vildt'i kirjastus: Tallinn, 1919 [?

] Friedrich Nietzsche. Antikristus. Kristluse needmine. Tlkinud Tiiu Mikenberg. Zeus: Tartu, 2002. Hind 86. krooni. Kui Nietzsche 1888. aasta septembris "Antikristlase" lpetas, oli ta kindel, et sellest kujuneb "kigi aegade suurim filosoofiline sndmus, millega inimkonna ajalugu kahte lehte lakse"1. Selle teosega plaanis ta seniste vrtuste vastu stta minna, ajakohaseks muutuda. On smboolne, et just "Antikristalsest" sai esimene tervikuna ilmunud Nietzsche teos eesti keeles. Teose uusvljaandega on niisiis ks ring Nietzsche-tlkimist tis saanud. Ehk annab ringi titumine lootust, et edaspidi muutub Nietzsche (ja mitte ainult tema) tlkimine ksikute entusiastide eraasjast laiahaardeliseks koordineeritud rituseks. Kuid esialgu tundub, et ajalugu on kordumas: "Antikristlasel" tuleb leppida poolprandaaluse staatusega. Esimese ilmumise aegu varjas tlkija ennast initsiaalide taha ning isegi trkkimise aasta ei ole tie kindlusega teada. Tele au andes phjustas teos tollal siiski vastukaja, eriti ajalehe "Waba maa" veergudel, nii et isegi Phavaimu koguduse petaja Tallmeister pidas vajalikuks "Estonia" saalis mitmetuhandese auditooriumi ees Nietzsche seisukohti mber lkata.2 Kuid "Antikristlase" teine tulemine on kesoleva artikli kirjutamise ajal meie kultuuriavalikkuse thelepanu alt veel tiesti krvale jnud ometi ei vaja Nietzsche nimi enam tutvustamist ning ka tema hilisteoste tlgendamise pnevasse problemaatikasse peaksime olema "Ecce homo"3 ilmumise kaudu hsti sisse juhatatud. Kas arvatakse siinmail, et need puuslikud, mille vastu Nietzsche vitles, on juba viimseni langenud? Kardan siiski, et pigem on vaikuse phjustanud meediakra ja reklaami puudumine teose ilmumise ajal kunst, mille paljud kirjastused juba ra ppinud on. Siia vib lisada ka tiga, et tlkija pakub meile alasti teksti, loobudes erinevalt "Ecce homo" eestindanud Unduskist igasugustest sisulistest kommentaaridest. Siit tekibki paradoks: eraldi vetuna tundub "Antikristlane" lihtne, ehk isegi naiivne, kuid temaga seotud
1

Nietzsche, F. Smtliche Briefe. Kritische Sudienausgabe in 8 Bnden. Hrsg. von Giorgio Colli und Mazzino Montinari. Band 8. Berlin/New York: de Gruyter, 1987. Nr. 1126. Malwida von Meysenbug'ile 4.10.1888. Lk. 447. 2 Tallmeister, T. Friedrich Nietzsche ja ristiusk. Tallinn: Kristliku kultuuri ja ilmawaate edendamise Selts, 1921. 3 vt. Nietzsche, F. Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse. Tallinn: Vagabund, 1996.

kontekstuaalsed probleemid on liiga keerulised, et literaadid saaksid neid populaarses vormis ksitleda. Sestap vaikus. Jrgnevalt lheneme Nietzschele kaudteid pidi. Esmalt vtame vaatluse alla uustlke keelelised probleemid, seejrel meenutame pgusalt poleemikat, mis tekkis teose esmatlke mber. Viimaks juame olulisimani: "Antikristlase" koht Nietzsche loomingus ja viimase loomeaasta plaanides. 1. "Vastkristlane" ja "Antikristus" kui vennad. Arvestades eesti keele arengut on selge, et 20. sajandi algul tehtud filosoofiline tlge pole enam suuprane, kuigi tal on hindamatu ajalooline vrtus. Pole ka mtet heietada mtteid teemal, et "Antikristlase" uustlkest enam vajaksime nimetatud teose vahetusse naabrusse kuuluva "Puuslikehmaruse" tlget, kuna seal vetakse lima intensiivsusega lhidalt kokku Nietzsche hilise filosoofia kik phiseisukohad. Olukorras, kus puudub professionaalne tugissteem filosoofia tlkimiseks-vljaandmiseks, tuleb rmus olla iga ilmuva teksti le. Positiivseks vib lugeda ka seda, et tlkija on vtnud lhtetekstiks Nietzsche teoste viimase kige phjalikuma tekstikriitilise vljaande.4 Kuid kahjuks ei saa eestikeelset tlget mingil juhul tekstikriitiliseks paneb ja teaduslikuks paralleele pidada, kommentaaride 1919. aasta nappus ja ebajrjekindlus pigem tmbama broriga

"Vastkristlane". Kui toonases vihikus leidus vhemasti poliitik Ado Anderkoppi asjakohatu eessna, siis vastses llitises pole mingit sisulist kommentaari. Iseenesest viks kll sisulistest kommentaaridest hoidumist rmusliku strateegiana tunnistadagi, sest ka teine rmus, mida esindab Jaan Unduski "Ecce homo" 65-lehekljeline jrelsna, pole parim lahendus: algtekst muutub srase meistertlgitsuse lbi pisemaks. Kuid kahjuks valitseb ka joonealustes mrkustes Paabeli segadus. Esiteks ei eristata tlkija mrkusi Nietzsche kogutud teoste vljaandjate kommentaaridest. Teiseks puudub mrkustes jrjekindlus: tlkija on vtnud vaevaks ra tlkida ladina- ja prantsuskeelsed tsitaadid, mida Nietzsche tekst rohkesti sisaldab, kuid ei tee seda igal pool (vt. nt. lk 67-68). Ning kogutud teoste vljaandjate kontekstuaalsetest mrkustest on sisse viidud ksnes need, mis viitavad otseselt teistele tekstidele. 1919. aasta tlge oli mrkustest suisa lage, kuid praegune pole ei liha ega kala.
4

Nietzsche, F. Smtliche Werke: Kritische Studienausgabe in 15 Einzelbnden. Herausgegeben von Giorgio Colli und Mazzino Montinari. Mnchen: Deutscher Taschenbuch Verlag / Berlin/ New York: Walter de Gruyter, 1988 (edaspidi viidetes KSA).

Ma ei sandaks viriseda tlke sisulise klje kallal. Kuigi tlkija on algtekstiga ringi kinud sna vabalt, saksakeelseid lauseid hakkides, ei ole see tingimata puudus inglise keelde tlgitakse nnda kogu aeg. Samuti tuleb arvestada, et Nietzsche puhul on oluline stiili ja tonaalsuse edastamine, ning tht-theline jrje ajamine, nagu teevad meie Heideggeri-tlkijad, ei tuleks siin kne allagi. Siiski tundub, et "Ecce homo" tlkimisel peeti stilistilist aspekti thtsamaks, kui "Antikristuse" juures viimases on vaatamata kigele esiplaanil pigem filoloogiline korrektsus. Kuid pealkiri "Antikristus" paneb kll suisa lgu kehitama. Tepoolest on siin tegemist tlkeprobleemiga, kuna euroopa keeltes thendab Antichrist nii antikristust kui ka antikristlast. Kuid kogu teose paatos on ju kristluse, mitte Kristuse kriitikas, nagu vihjab kasvi alapealkiri "Kristluse needmine". Antikristus on ikkagi ristiusu raamidesse jv tegelane, Kristuse vastasmngija. Nietzsche enda hoiak oli selge: jda vljapoole kristlust, vljapoole seniseid vrtushinnanguid olla antikristlane. Antikristalse kasuks otsustati nii 1919. aasta tlkes kui ka Unduski jrelsnas "Ecce homole" tsi kll: hes kohas vratab tlgitseja sulg ka "Antikristuse" kasuks.5 Teose pealkirja tlkimine "Antikristuseks" on interpretatsiooniakt, mis vajaks lhemat seletamist. Arvestades seda, kui isiklik on Nietzsche hilisteoste kirjutamisviis, millise energiaga ta kristlusele vastu lheb, rkimata tema tekstide vanatestamentlikust retoorikast, ei ole vaja just geniaalsust, et tlgitseda Nietzschet kristliku kaanoni sees. Antikristlane kui mssaja, kes on sisimas kristlane jne. selline tlgitsusviis on kllaltki levinud. Vaadeldavas teoses on ent rmusse viidud Heideggeri arusaam: iga tlge on samas ka tlgitsus6 Nietzschet interpreteeritakse otsustavalt ainult tlkimise kaudu. 2. "Vastkristlase" vastuvtmisest. Kuigi Nietzsche kohta Eesti Vabariigi ajal kirjutatud vhegi mahukamad teosed vib he ke srmedel les lugeda7, pole see siiski mrk eestlaste filosoofilisest harimatusest. Arvestades, et Nietzsche kui filosoofi retseptsioon oli enne 1930ndaid aastaid lapsekingades, tuleb paari meil ilmunud phjalikku monograafiat oma ajastu kontekstis krgelt hinnata. On huvitav tdeda, et toonased
5

vt. Undusk, J. Preestrita pihtimus.// Nietzsche F. Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse. Tallinn: Vagabund, 1996. Lk. 167. 6 vt. selle kohta: Matjus, . Tehnika jrele ksimise jrel: Martin Heidegger tlkimisest. // Akadeemia. Tartu: Perioodika, 1989. Nr. 6. Lk. 1222-1227. 7 Lisaks juba viidatud Tallmeister 1921-le tasub ra mrkida veel: Kuks, A. Nietzsche eetika phjendus. Tallinn: Varrak, 1921; Toomus, F. Friedrich Nietzsche. liinimese kuulutaja. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1936.

tlgitsejad ei peljanud sugugi Nietzschet oma rangemise jrgi mber seletada, ennetades seega 20. sajandi teisel poolel puhkenud hperinterpreteerimist. Juba Ado Anderkopp ennetab "Vastkristalse" eessnas vulgaarset sotsioloogilis-elitaarset tlgitsust, mis sai hiljem kuulsaks natside ideoloogilise platvormina:8 "Mitte riik, mitte seltskond ei loo ajalugu, vaid ksikud, kes seltskonda juhivad. Maha selleprast sarnase riigiga, maha kogu sarnase seltskondlise korraga"9 Veel lisab noor vihane poliitik, et maailma peremeesteks on ksikud, mitte idioodid ja haiged, ning avaldab lootust, et ristiusu viimane pev peagi koidab. Tundub seega, et "Vastkristlase" tlkimine oli kantud pigem eesmrkidest. Kiriklikud ringkonnad andsid vastulgi Tallmeisteri kne nol. See, kuidas kirikhrra Nietzsche kristlusevastase paatose vagaduseks prab, vrib telist imetlust. Kogu eluju kiitmine ning ligimesearmastuse needmine tuleneb Tallmeisteri arvates Nietzsche enda nrgast tervisest, on justkui elada aitavaks dopinguks: "Nii ei wi ka Nietzsche juures tema ksikuid, silmapilklise tunde mjul avaldatud snu tema wiimseks, kaaluwamaks arwamiseks lugeda, waid tuleb tema ilmawaatest teterasid otsida"10 Tallmeister mnab, et Nietzschel on osaliselt igus: liiga palju rhutatakse ristiusu juures trsti ja magusat rahu, ning liiga vhe kangelaslikkust.11 "Teteraks", mille usumees skalde seest leiab, on jrgmine avastus: liinimene pole keegi muu kui Jeesus Kristus!12 Samas ei maini Tallmeister snagagi teravat eristust, mille Nietzsche tmbas Kristuse (kui rmusliku dekadendi) ajaloolise isiku ning ristiusu vahele. Tepoolest: kui kogu Nietzsche loomingut lbiv kristliku kultuuri kriitika hetkesegaduseks kuulutada, siis vib testi "tema ilmawaade ka usulisel pllul [---] teatawat nnistust tuua".13 Tallmeisteri visioon on kll robustne ja naiivne, kuid mitte mingil juhul marginaalne, Nietzschest kristlase tegemine kib tie hooga tnaseni. Seda, et Nietzsche ei tle "Antikristlases" midagi uut, muutes vaid varemeldu intensiivsemaks, panevad omaaegsed tlgitsejad samuti thele. Kuid Friido Toomus
8
9

poliitilistest kui filosoofilistest

vtmeteoseks Baeumler, A.. Nietzsche, der Philosoph und Politiker. Leipzig: Reclam, 1931.

Vastkristlane, Lk. 4. Tallmeister 1921, Lk. 6. 11 Samas, lk. 10. 12 Samas, lk. 7. 13 Samas, lk. 14.
10

lheb

veelgi

kaugemale,

leides

Nietzsche

hilistest

teostest

phimttelise

hoiakumuutuse teema, mis on just viimastel aastakmnetel taas teravalt esile kerkinud. Toomuse vitel ei rgi Nietzsche meelega "Antikristlases" enam liinimesest, andes meile teada: inimene on lpp.14 Oleme judnud "Antikristlase" enese juurde, tema mistmise keerdkikudesse. 3. "Antikristlase" koht Nietzsche teoste tervikus: poolelijnud loomingu probleem. Nagu juba Toomus thele pani, ei sisalda "Antikristlane" tepoolest midagi prutavalt uut. Pigem vib selle teose phjal jda mulje, et Nietzsche oli kitsarinnaline kriitik, kes valas kogu oma isikliku viha ksnes kristluse peale. Tema varasemad teosed ning "Antikristlasele" eelnevad avaldamata jnud mrkmed sisaldavad mrksa laiemat "kultuurikriitikat", protsessi genealoogiat, mille Nietzsche nimetas euroopalikuks nihilismiks. "Antikristlase" thtsus ei peitu seega niivrd sisus. Esiteks erutab uurijaid see, et selles teoses muutub Nietzsche isiklikuks, heidab maha ajakohatute mistujuttude kesta. Seda motiivi annab kergesti seostada isikliku pinge patoloogilise lekandega tekstiks, kuni selleni vlja, et Nietzsche identifitseerib ennast tielikult Antikristlasega, mistttu kaob 1889. aasta algul kontakt reaalsusega.15 Veelgi olulisem on aga pnevus, mis hljub Nietzsche hilisloomingu kohal tervikuna. See, millised olid Nietzsche enda viimased plaanid, millisesse lpetamata tervikusse "Antikristlane" kuulub, ei ole sugugi pelgalt tekstoloogiline ksimus. Pigem on tegemist vtmeksimusega kogu Nietzsche filosoofia mtestamise jaoks. Kuna Nietzsche viimaste loomeaastate mrkmed sisaldavad hulganisti planeeritud peateose ha muutuvaid plaane, on siin rohkesti ruumi spekuleerimiseks. Philine vitlus toimub kahe koolkonna vahel. ks tlgitsusviis saab alguse Nietzsche est, vulgariseeritakse Baeumleri poolt ning tstetakse filosoofilisse krgusse Heideggeri abil.16 See kaanon vtab tsiselt vimu tahte mistet, mis figureerib Nietzsche mrkmetes pikka aega kui tema tulevase peateose plaan.17 Nietzsche filosoofia on vimu tahte metafsika. Reaktsioonina sellise tlgitsuse vastu tekkis 1960ndatel uus, philiselt Prantsusmaalt prinev kaanon (Deleuze, Derrida jt.), mis seab esiplaanile
14 15

Toomus 1936, lk. 137. Sellise sndmuste loogika pakub vlja Nietzsche vljaandja Colli, vt. KSA Bd. 6, lk. 452. Hpotees saab toitu faktist, et mnel 1889. aasta alguse hullumeelsel postkaardil ilutseb testi allkiri Antikristlane, vt. Nietzsche, F. Smtliche Briefe, Bd. 8. Lk. 504, 544, 551. 16 vt. Heidegger, M. Nietzsche. Pfullingen: Neske, 1961. 17 vastav teos on ka Nietzsche mrkmete jrgi kompileeritud, vt. Nietzsche, F. Der Wille zur Macht. Leipzig: Alfred Krner Verlag, 1930.

perspektivismi ja totaalse interpretatsiooni, vimu tahte thtsust seelbi pisendades.18 Ka Nietzsche vljaandja Colli kuulub sellesse usku, mistttu ta ritab oma tekstoloogilistes analsides testada, et Nietzsche ise loobus "Vimu tahte" koostamise plaanist.19 Colli rhutab asjaolu, et 1888. aasta varasgisel kaob Nietzsche peateose plaanidest pealkiri "Vimu tahe", mis asendatakse endise alapealkirjaga "Kigi vrtuste mbervrtustamine". Ka septembri alguse kirjades mainis Nietzsche just nii oma plaanitavat peateost, mille esimest osa ("Antikristlane") ta parasjagu kirjutas. Kokku on silinud kuus "Kigi vrtuste mbervrtustamise" plaani, millest neljas figureerib "Antikristlane" esimese raamatuna (teiste raamatute planeeritud nimetused: "Vaba vaim", "Immoralist", "Dionysos" jt.)20 Neid plaane silmas pidades saame aru, miks "Antikristlane" nii heklgne on: modernse kultuuri teised pahed, nagu nt. moraal ja filosoofia plaanis Nietzsche ette vtta jrgmistes raamatutes. Kuid teatavasti neid "mbervrtustamise" teisi raamatuid ei ole ja seega puudub meil ikka autentne allikas Nietzsche peateose sisu raaimamiseks. Kuid Colli lheb oma tekstoloogilistes spekulatsioonides veelgi kaugemale, vites, et 1888. aasta lpul loobub Nietzsche hoopiski neljaosalise teose kirjutamise plaanist. Kui selle kohta, et Nietzsche muutis eelnevalt oma peateose plaanitavat pealkirja, leidub hulganisti testusmaterjali (lisaks mrkmetele pasundab ta sellest enamikus 1888. aasta septembri-oktoobri kirjades), siis Colli viimane vide toetub ainult hele Nietzsche kirjale: "[---] Minu K i g i v r t u s t e m b e r v r t u s t a m i n e peatiitliga "Antikristlane" on valmis. Lhema kahe aasta jooksul pean astuma samme, et lasta see teos 7 keelde tlkida; e s i m e n e vljaanne igas keeles u. miljon eksemplari."21 Colli vtab Nietzschel snasabast ja vidab, et "Antikristlasega" oli Nietzsche jaoks mbervrtustamine tide viidud.22 Colli eesmrk on lbinhtav: lpetada tekstikriitika autoriteedi mjul leldine sorimine Nietzsche mrkmetes. "Vimu tahtest" kujunes vlja "Puuslikehmarus" ja "Antikristlane", ning muu on thtsusetu.23 Kui Collit uskuma jda, siis peame rmustama: "Antikristlase" nol
18

Muidugi pole need ainuvimalikud tlgendused. Vt. lisaks kasvi Unduski jrelsna "Ecce homole". Lisaks juba viidatud KSA 6. kite jrelsnale vt. ka KSA, Bd. 14 (Kommentar zu den Bnden 1-13). Lk. 383-400; Colli, G.. Distanz und Pathos. Einleitungen zu Nietzsches Werken. Frankfurt am Main: Europische Verlagsanstalt, 1982. 20 vt. KSA, Bd. 14, Lk. 399-400. 21 Nietzsche, F. Smtliche Briefe, Bd. 8. Nr. 1159. Paul Deussenile 26.11.1888. Lk. 492 22 Distanz und Pathos, lk. 158. 23 vt. KSA, Bd. 14. Lk. 400.
19

oleksime eesti keelde saanud justkui Nietzsche telise peateose. Kuid kesolev kirjatkk suutis ehk nidata seda, et Nietzschest saab hea tahtmise korral vlja lugeda mida iganes. Sestap oleks ainus soovitus mitte jda uskuma autoriteetseid tlgitsusmeistreid, vaid minna tlke kaudu tagasi Nietzsche enese teoste ning mrkmete juurde oma tlgitsust leidma. Kuigi Nietzsche mber kumisev interpretatsiooni-kakofoonia vib olla vsitav, on see igal juhul tervistavam kui mni dogma. Leo Luks24

24

Autor tnab professor lo Matjust oluliste sisuliste ja tekstoloogiliste mrkuste eest.