Minu emotsioonid e-õppes

ehk kauaoodatud karussellikogemus

Oma emotsioonide kirjeldamiseks e-õppe kontekstis, leidsin päris kiiresti oma isiklikust fotode kaustast
kolm pilti, mis moodustades miniseeria, väljendavad ja kirjeldavad minu emotsioone e-õppes. Toetudes
loetud artiklile „Adult learners` emotions in online learning“ (Zembylas 2008), võin julgelt väita, et ka minu
emotsioonid jagunevad positiivseteks ja negatiivseteks, moodustades omaette kategooriad, millest
annavadki aimu järgnevad pildid ja selgitused nende kõrval.

Number 1 foto iseloomustab minu e-õppes kogetavat

1. põnevust, rõõmu ja entusiasmi (Zembylas 2008), mis
visuaalselt minu jaoks avaldub lõbustusparki
sisenemisena: vastu kumavad virvendavad tuled, igalpool
hoogne muusika ja see mõnus ootusärevus, et kohe-kohe
saab karusselliga sõita. Suheldes maili ja skype teel,
õppides tundma erinevaid veebikeskkondi ja tutvudes
erinevate kommunikatsioonivõimalustega tehniliselt, siis
tahes tahtmata on mul põnev ja tekib
entusiasm, sest tean, et iga hetk võid avastada midagi uut, panna tähele uusi võimalusi, neid kasutama õppida
ja muuta seeläbi oma e-õppimine just selliseks nagu mulle meeldib ja valides selleks ka ise koha ja aja. E-
õppe paindlikkus, millest Zembylas (2008) rääkis, on minulegi oluliseks rõõmu ja põnevuse allikaks.
Lõbustusparki sisenemisel on esimesed emotsioonid üldjuhul positiivsed, sest sinna ei satu just tihti ja samas
on see alati nii erinev kogemus, mida oli minu jaoks ka e-õppe kursuse alustamine.

Number 2 foto: Olles sisenenud, kohanenud oma

esimeste ülevoolavate emotsioonidega, tekib kohati 2.
tunne, et pea hakkab ringi käima, mõni sõber võib
suures rahvahulgas kaotsi minna, tuleb olla väga
tähelepanelik, sest see kirjusus võib sellise totaalse
overwhelmed tunde tekitada. Kõik käib nii kiiresti,
et endalegi ootamatult avastan end mingisuguse
kireva atribuudi pealt, kus pea alaspidi üritan aru
saada, kus on maa ja kus taevas. Justnagu e-õpe kui
uus kogemus, tekib
tekib hirm, ärevus ja tahaks hüüda, et „Peatage maakera, ma tahan maha minna.“ Ilmselgelt aga puhtalt minu
ärevuse ja hirmu pärast keegi karusselli ei peata, seega olen õppinud end sundima rahulikuks jääma ja ütlema
endale, et saan hakkama, see et paar korda nn „üle võlli“ käin, ainult karastab mind ja järgmine kord olen juba
tublim. Ja ausalt öeldes, tegelikult, kui selle „hirmutise“ pealt maha astun, tahaks juba uuesti minna. Täpselt
nagu emotsioonid e-õppes.
 Number 3 foto iseloomustab minu e-õppe kogemuses
3.
emotsioonide maharahunemist ehk siis seda, et
saabunud on hetk, kus istun juba ühe rahulikumat
sorti ilmaratta peal, kus end iga tiiruga maa ja taeva
vahel üha turvalisemalt ja kindlamalt tundma hakkan.
Vaikselt on kadunud nii esialgne liigne entusiasm ja
ootusärevus, samuti taanduvad hirm ja ärevus. Minu
emotsioone iseloomustavad rahulolu ja uhkus, mis
samuti väljendusid Zembyla (2008) uurimuses.
Rahulolu – sest olen üle saanud
hirmust ja suudan vastata e-kursuse nõutele, mis ka uhkust iseenda üle tekitab. Ilmaratta pealt avaneb iga
ringiga üha kaugemale ulatuv silmapiir ja tunnen, kuidas distantsilt jälgimine ja vaatlemine suurendavad minu
empaatiavõimet ja tähelepanelikkust. Enam ei ole ka tunnet, et tahaks maha minna ja pea ei käi ka ringi, olen
aru saanud ka sellest, et ei tasu endast välja minna, kui tehnika natuke alt veab – see mõni võpatus ja raputus
ja isegi ilmaratta ootamatu seisak (eriti kui kõõlutan jalgu just kõige kõrgemal) – sellega lihtsalt harjub, aga
muidugi on alati enne rattale istumist targem uurida, kas ratas on ikka täna õlitatud ja kas ühendus sisse- ja
väljalülituskeskusega olemas. Väike eeltöö siis sujuvamaks elamuseks!

Seega võin ma kokkuvõtteks öelda, et minu jaoks on e-õppe emotsioonid võrreldavad ühe uutmoodi
karusselli-reisina, kus „surmarattale“ istumine vahetub tasapisi välja „ilmarattaga.“ Ning tõesti, seda rattaga
sõitma õppimist naljat ei unusta!

Allikad
Zembylas, M. (2008). Adult learners` emotions in online learning. Distance education, 29(1), 71-87