Mina kui e-õppija lugu

Elas kord Heleriin, kel avanes Tallinna Ülikooli andragoogika eriala kolmandal
kursusel õppides võimalus siseneda virtuaalmaailma, et panna end sealses
keskkonnas niiöelda proovile, saada uusi teadmisi ja kogemusi “teistmoodi”
õppimisest ehk “e-õppimisest” ja tunda end üliõpilasena uues rollis.

Esimene kohtumine Skypes oli nii elevust kui ka ärevust tekitav. Elevust tekitas uus
olukord ja mõte, et kas tõesti on võimalik, et saame kogu grupiga Skypes kokku ja
toimub niiöelda loeng. Ärevust ja kartust tekitas teadmatus uue, tundmatu ja
harjumatu ettevõtmise ees. Kuidas see kõik toimib? Mis me tegema hakkame? Kas
ma ikka saan Skypes ja muudes veebikeskkondades hakkama? Võin julgelt öelda, et
minu lugu e-õppijana algas natuke värisevate käte ja häälega ning tunduvalt
kiiremini põksuva südamega. Pinge kasvas kuni Skypes toimuva esmakohtumise
alguseni, kõrvaklappidest aga juba tuttavaid hääli kuuldes asendusid ärevust tekitavad
mõtted elevusega ja asi muutus aina põnevamaks- poolteist tundi möödus hetkega ja
juba oligi esimene loeng läbi. Tulemuseks oli positiivne laeng. Siinkohal tahaksingi
kohe mainida, et mind e-õppijana toetasid minu armsad kursusekaaslased ja tuttav
õppejõud ehk teisisõnu oli minu jaoks juba algusest peale loodud niiöelda turvaline
õhkkond, mis on minu arvates e-keskkonnas õppides üks olulisemaid võtmesõnu. Kui
ma oleksin oma esimest e-õppija kogemust koos võõraste inimestega ja juhendajaga
jaganud, ei oleks see ehk nii positiivselt alanud. Seega arvan, et igal juhul on e-
keskkonnas esmakordselt kohtuva grupi puhul oluline muuta kohtumine võimalikult
pingevabaks ja loengu sisulise osa asemel keskenduda vaid õppijate
organisatoorsetele küsimustele ja tutvuste loomisele- sotsialiseerumisele selle
võimalikkuse piirides. Meie esimene loeng mööduski kõigiga koos ning üksteise ja
õppejõu toetavate ja suunavate vihjetega erinevate veebikeskkondades enda
registreerimisega ja esimeste sõnumite edastamisega. Kõige toredam oli seejuures, et
saime vahetult välja elada enda emotsioone konverentskõnes, samuti oli
arusaamatuste korral võimalus ka kohe abi paluda. Arvangi, et organisatoorsete
küsimustega tegelemise kõrval on oluline ka info kiire liikumine, seda veel eriti siis,
kui õppijad tutvuvad uue veebikeskkonnaga. Sest kui kaasõpilaste või juhendajate
tagasiside/ vastused saabuvad pika hilinemisega, siis võib see minu arvates e-õppija
jaoks osutuda takistuseks. Sest kui õppija on valmis õppimiseks ja tahab panustada,
ning siis ei saa ta seda teha mõne tehnilise või organisatoorse probleemi tõttu ja abi
ka kusagilt ei tule, siis võib õppija tunda end isoleerituna. Miks ma seda arvan,
tuleneb minu ärevuse emotsioonist, mis mind enne igat uut e-loengut valdas eriti veel
siis, kui tegemist oli uue veebikeskkonnaga.

Esimese märtsi postitus Twitterisse: „Kohe algab skype-loeng. Väike ärevus on alati sees. Peas on
mõte, et vb midagi hakkab jamama ja ma ei saagi osaleda”

Teine postitus: „Esimene skype-rühmatöö. Maru kohin oli ja kuidagi raske oli alustada. Aga saime
kuidagi järje peale ...”

Pidev nõu ja tagasiside juhendajalt ja kaasõppijatelt tagas minu positiivse

meelestatuse ja usu, et saan hakkama. Ärevus kadus ja muutus elevuseks. Mul on hea
meel, et meie ainekursusel õppejõu ja õppijate ning õppijate omavaheline toetamine ja
nõu andmine toimis minu jaoks kiiresti ja tõhusalt ja ma ei pidanud tundma end
„päris” isoleerituna.

Kirjutasin „päris”, sest mingisuguse kogemuse isoleeritusest ma ainekursust läbides

siiski sain, õnneks kestis see vaid mõned hetked ning ebamugav olukord lahenes
kiiresti. Juttu on Dim Dimi kohtumisest, milles ma kahjuks osaleda ei saanudki, kuna
minu aruvuti niiöelda streikis. Marini ja Mariliga Skypes rääkides sain teada, et kõik
teised on juba Dim Dimi keskkonda sisenenud, mina aga ei saanud end kahjuks isegi
mitte sisse logida. Hetkeks tekkis isoleerituse tunne, mure, et mis nüüd minust saab ja
pettumus, et tänasest loengus osa võtta ei saa. Õnneks lahendas Marin probleemi
kiiresti, tuues alternatiivina meie rühma kohtumise tuttavasse Skype keskkonda üle.
Siinkohal tahaksingi mainida, et kui oluline on juhendaja ettenägelikkus ja niiöelda
„varuplaanide” olemasolu. Seeläbi on võimalik õppijat toetada ja vältida lisapingete
tekkimist. Arvan, et mida aeg edasi, seda ettenägelikumaks muutun ka ma ise, arvan,
et mida ettenägelikum on ka e-õppija ise, seda paremad on tema võimaluse iseennast
ja oma kaasõppijaid toetada. Tulles tagasi eelneva juurde, siis tajusin end kirjeldatud
olukorras väga ebamugavalt ja ärevana, arvan aga, et järgmine kord võtaksin asja
natuke rahulikumalt. Toona tundsin end halvasti ja arvasin kohe, et see on minu
oskamatuse süü. Alles hiljem mõistsin, et tegelikult ongi e-keskkonnas õppimise üks
suurimaid riske (takistus) tekitav tegur seotud tehniliste küsimuste ja probleemidega
ja õppejõu ning õppijate erinevate arvutialaste teadmiste tasemetega. See aga ei
tähenda, et probleemide ilmnemisel midagi „katki” peaks jääma, tuleb säilitada rahu
ja positiivne meelestatus ja leida alternatiiv variant. Olen kindel, et erinevates e-
keskkondades ei tohiks neist puudust tulla.

Arvan, et ärevuse emotsioon, hirm ja paha tunne probleemide ees on seotud minu kui
e-õppija teise emotsiooniga, mis seostub uhkuse ja rahuolutundega kursuse nõuete
täitmisel. Siinkohal ei pea ma silmas ainult sisuliste ülesannete nõuete täitmist, vaid
toimetulekut e-keskkonnas. Minu jaoks on see olnud kogu ainekursuse jooksul väga
tähtsal kohal. Tajun e-keskkonnas opereerimiseks vajaminevaid oskusi baasoskustena,
nii nagu näiteks traditsioonilises õppes on vaja loengus õppejõu slaidishowde
mõistmiseks lugeda, siis on e-keskkonnas vajalik osata näiteks seadistada enda arvuti
mikrofoni, et saada üldse võimalus õppejõudu kuulata. Loomulikult pean ma ka e-
keskkonnas oskama kõiki neid baasoskusi, mida traditsioonilises õppeski (lugemine,
kirjutamine jne), kuid lisanduvad veel muud oskused seoses riist- ja vabavara
kasutamisega. Ma ei uskunud alguses, et see e-õppes minu jaoks nii oluliseks osutub.
Nüüd ma tegelikult mõistan, miks see nii on. Uhkuse ja rahuloluga seotud
emotsioonid on omakorda tihedalt seotud motivatsiooniga. Ühtlasi oli see minu jaoks
ka üllatav, kuid samas ka väga huvitav avastus endast, kuna leian, et eelnev tõestab
ka, et lisaks õppejõupoolsele motiveerimisele tahan ja suudan iseennast e-õppes läbi
oma soovi toime tulla rohkem motiveerida- õppides kogedes.

Üllatavaks minu jaoks e-õppijana oli ka e-keskkonns õppides kaduma „kippuv”

kohusetunne ja endale teadvustamine, et sellel e-kursusel, millel ma osalen, on ka
omad nõudmised ja tähtajad, millest tuleb kinni pidada. Arvan, et üheks põhjuseks
selles on õppija suur vabadus valida endale aeg ja koht õppimiseks. Igapäevaselt palju
tunde arvutis veetes on kogu aeg tunne, et varsti kohe tegelen „e- õppe asjaga”,
õhtuks saad aru, et ei olegi veel midagi teinud. Aga miks? Võib-olla sellepärast, et
vastupidiselt traditsioonilisele õppele, loengutele ja kaasõpilaste meeldetuletusele, ei
pruugi sa e-õppe puhul alati sunnitud olema kindlal kellaajal kindlasse e-keskkonda
sisenema. Seega võib kaduda ära järjepidevus ja ajataju.

Veel üllatustest- mulle meeldis, et vastupidiselt traditsioonilisele õppele, tajusin e-

kursust läbides palju huvitavaid ja teistsuguseid emotsioone (nii positiivseid kui ka
negatiivseid), millega tuli õppida toime tulema. Traditsioonilises õppes osaledes olen
paljude asjadega harjunud, e-õppes aga on palju rohkem „ruumi” iseotsustamisele,
seda kasvõi näiteks õppematerjale valides- ma võin lugeda artikleid, samas vaadata
videot või ka podcaste. Kulgemine on minu arvates e-keskkonnas õppides palju
kiiremini tekkiv, seda juba sellepärast, et erinev materjal on ühe hiireklõpsu kaugusel,
mida rohkem klõpse teed, seda erinevate tulemusteni võid enda otsingutel jõuda.
Traditsioonilise õppe puhul on see tihti piiratud, sest loengus oled sa sunnitud siiski
keskenduma nendele materjalidele, mis sulle on ette antud, hiljem koju jõudes võib
innustus mingi teemaga tegelemiseks olla juba kahjuks kadunud.

Veel end „kollanokana” tundes arvan, et e-keskkonnas võib minu jaoks peituda veel
väga palju võimalusi õppimiseks. Näiteks hoopis teistmoodi suhtun ma nüüd
õppematerjali otsimisse- keskendudes niiöelda traditsiooniliste materjalide kõrval ka
audiovisuaalsetele materjalidele. Midagi uut teada saada tahes mõtlen nüüd, et mil
moel oleks mul võimalik kõige paremini see teadmine saada, kas Internet või mõni e-
keskkond pakub mulle selleks võimaluse? Millist õppematerjali kasutada?

Tundsin seda ainekursust läbides, et sain võimaluse võrreldes eelnenud kahe ja poole
aastaga kogeda midagi täiesti teistsugust õppimises ja õppijana. Sain võimaluse tajuda
end õppijana uues rollis ja jõuda õppimise uue dimensioonini.

15. veebruari postitus Twitterisse: „Ootus: uute ja huvitavate veebikeskkondadega tutvumine ning
õppimises uuele dimensioonile jõudmine;D (ehk e-õpe ja selle variatsioonid)”.