You are on page 1of 17

Folkloristika aluste kordamisteemad

I. Üldküsimused: ajalugu, teooria, mõisted, uurimisviisid

1. Rahvaluule mõiste eesti folkloristikas: mõiste kujunemise ajalugu,


terminid ja definitsioonid; rõhuasetuste muutused ja nende põhjused.

Rahvaluule mõiste on kujunenud kahte telge pidi:


 vertikaalne telg kujunes sõltuvalt eesti rahvaluule ja kultuuriajaloo, sh.
teadusajaloo üldisest arengujoonest (19. sajandi kultuurimurrang; rahvaluule aine
rohkus arhiivis; filoloogilise suuna domineerimine);
 horisontaalset telge kujundasid rahvusvahelised teaduskontaktid (saksa,
nõukogude, soome, viimase vahendusel Põhjamaad ja Ameerika).

Eestikeelne rahvaluulealane terminoloogia kujunes 19. sajandil saksa keele mõjul. Hurt
1896. a oma kõnes toob lõpuks saksakeelsetele terminitele eestikeelsed vasted.
 Kreutzwald – „vana vara”
 Hurt – „rahvamälestused” (kõik, mida rahvas oma minevikust mäletab: need on nii
jutud kui ka kombed, arvamised, usk, ütlemised ja ka laulud)
 1878. a esimest korda kasutas mõistet „rahvaluule” Jaan Bergmann vana
rahvalaulu tähenduses.

Üldine arusaam rahvaluule minevikulisest.


Nõukogude folkloristika näeb rahvaluule all vaid suulist kunstiloomingut:
 rahvalaul,
 rahvajutt,
 vanasõnad koos kõnekäändudega,
 mõistatused.

Oskar Loorits, Ülo Tedre ja Eduard Laugaste sõnastavad rahvaluule kitsamas ja laiemas
tähenduses.

Eduard Laugaste:
Terminid rahvaluule ja folkloor on vaimse loomingu tähenduses praegu üldkasutatavad.
Otseses mõttes rahvaluule oleks kitsas, aineks pole üksnes luulelooming, vaid ka muusika,
uskumused, kombed, koguni mängud ja tantsud.

Rahvaluulet mõistetakse üldiselt kui kollektiivset, traditsioonilist, suuliselt levivat vaimset


(kunsti)loomingut, kuhu kuuluvad:
* laulud, jutud, lühivormid
* tantsud, mängud
* usund, kombestik.

Rahvaluule kogumine ja sellest tulenev tunnetuslik rahvaluule käsitus ei ühti teooriaga,


tunnetuslik käsitus oli teooriast märksa laiem. Terav vastuolu teooria ja praktika vahel
teadvustub nõukogude aja lõpul. Tekib vajadus uue definitsiooni järele. 90ndatel see
teostataksegi, kuna folkloristide huviorbiiti kerkib ka tänapäeva folkloor. Samuti seisnes
probleem selles, et nõuk ajal oli folkloristika allutatud kirjandusteadusele, see oli paljude
erinevate kultuurialade allüksus, mitte omaette teadus.

1
Tüüpilise 20. sajandi alguse käsituse järgi on rahvaluule tekkinud nn algtekstina, mis
varieerub, kuni kaob käibelt. (Laugaste rahvaluule 3 faaasi). Tänapäeval mõistetakse, et
algteksti, kui sellist, ei eksisteeri - rahvaluule on protsess, mille käigus teksti kujundatakse

1990-ndad:
 huvi tänapäeva folkloori vastu;
 arusaam, et rahvaluule ei ole minevikku kuuluv nähe
 ei ole kaduv, vaid muutuv kultuuriilming
 muutumisprotsess on pidev
Kaasaegsetes rahvaluulekäsitustes seatakse esiplaanile rühma kogemus (rahvaluuleteaduse
varasel kujunemisajal olid kesksed mõisted vana ja rahvas).

Veel 20. saj III veerandil kasutati sõnu „rahvaluule” ja „folkloor” nii uurimisainena kui
seda uuriva teadusena, praegu hoitakse neid aga lahus: aines on „rahvaluule” ja „folkloor”
ning teadus, mis seda uurib „rahvaluuleteadus” ja „folkloristika”.

2. Rahvaluule e folkloori mõiste ja uurimine rahvusvahelises kontekstis.

Saksamaal oli nn teadus rahvast – volkskunde.


Venemaa – geograafia, etnograafia
Inglismaa – folklore – rahva teadmised

20 saj lõpul kesk/põhja-euroopas rahvakultuuri uuriva teadusena üldmõistet etnoloogia.


Saksakeelses tehakse vahet euroopa etnoloogia ja etnoloogia vahel.
Inglise k teaduskirjanduses võib folkloristika hõlmata sama ala, mida mujal käsitatakse
etnoloogiana. Eestis on need lahus. Ingl k folkloristika erijoon – kultuurantropoloogiliste
meetodite eelistamine.

19. Saj II pool – iseseisvate teadusharude väljakujunemine Euroopas

Folkloristika eellugu kultuuriuurimise raames: 2 suunda


Ajalooline suund Sotsiaalne suund
Kunstiajalugu, eelajalugu, germanistika Statistika, riigiteadused, kultuuriajalugu,
(vennad Grimmid aretasid seda) sotsiaalpoliitika (Riehl´i teema)

Erinevate koolkondade ja teooriate teke:


 MÜTOLOOGILINE kk – Grimmid, germaani müütide süstematiseerimine ja
tõlgendus, müütide alus loodusjõudude seletamises.
 LAENUTEOORIA – erinevate rahvaste muinasjuttude sarnasus tuleb nende ühisest
algupärast – nt Vana-Indiast on pärit või siis edasine laenamine Pärsiast jne
 ANTROPOLOOGILINE kk – ideed tärkavad ISE. Seotud Usa & Inglismaa
koloniaalpoliitikaga.
 SOOME kk – tekstide analüüsiga selgitada välja nende omavaheline seos. Leida
algtekst ja siis leida levikuteed. (Ajaloolis-geograafiline meetod seega)
 Vene STRUKTURALISTID – aluseks teksti vorm.

Erinevate regioonide lähenemisviisid:


 Ingliskeelne folkloristika – tegeleb kaasaja ja inimeste endaga, sotsiaalantrop.
Lähenemisviisid, kommunikatsiooniuuringud

2
 Saksakeelne folkloristika – minevikuline, ajaloolisi tekste uuriv. Oma kultuuri
uurimine, tekstide struktuuri ja teemade leviku uuringud.

Valitsevad teadusruumid eestis:


o 18.-19. saj – saksakeelne teadusruum
o 19. saj lõpp – 20. saj algus – soomekeelne teadusruum
o 1940-1980 – Nõuk Vene teadusruum
o 1990. aastad – USA, vähemal määral Euroopa, Skandinaavia.

Folkloristika kesksemad suunad 20. Saj


Teemad Strukturalism Kommunikatsiooni-uuringud
Süžeed Semiootika (et mismoodi siis on pärimus
Nende levik Vene strukturaal- pärimuskeskkonnas olemas)
(Eesti, Soome) semiootilised uuringud

3. Rahvaluuleteaduse kujunemise eellugu valgustusajastul ja selle mõju


edasisele folkloristika arengule

Rahvaluuleteaduse kujunemise algus – valgustus, 18. saj II pool. Valgustusega kaasnesid


drastilised muudatused:
 kiri saab valdavaks
 teadmistele tuginev teadmine
 seisuslikkus taandub, haritlaskonna esiletõus, industrialiseerumine
 poliitiline huvi rahva vastu
 sotsiaalne eneseteadvuse tõus
 eeldused haridus-, kohtu- ja majandussüsteemi tekkeks

VALGUSTUS:
 RAHVAS = metsik, primitiivne, kirjaoskamatu
 huvi kaasaegse vastu
 huvi erinevate eluvaldkondade vastu – ühiskonna uurimine (etnograafia,
geograafia, demograafia, rahvastiku-statistika)
 Eestiga tegelevad sel ajal Herder (kogus erinevate maade rahvalaule, Eestist saatis
talle neid Hupel, kellele omakorda saatsid neid kohalikud pastorid. Samuti Masing
– tüüpiline valgustuse pastor – vaidles ebausu vastu, nõudis ilmalikku kooli)

4. Valgustuslik-romantiline rahvaluulekäsitus Eestis ja selle mõju edasisele


folkloristika arengule.

ROMANTISM:
 RAHVAS=kirjaoskuseta talupojad, elab maal, on nn alamkiht
 Juurtetunnetuse loomine, nt mõiste „sugupuu”
 Toimub spetsialiseerumine, otsitakse uut ühtsust (etniline ja rahvuslik siis)
 Rahvaluuleteadus hakkab teistest kultuurivaldkondadest eralduma.

3
Euroopas hakati huvi tundma väikeste eksootiliste rahvaste vastu, eestis avaldus see
estofiilide tekkega – baltisakslastest eestihuvilised. Nad uurisid eesti keelt ja kultuuri,
avaldasid arvestaval kunstiparasel tasemel ilukirjandust, andsid valja ajalehti ja
kooliraamatuid ning asutasid mitmeid teaduslikke seltse (ÕES).
 Peterson
 Fahelmann
 Kreutzwald
 Rosenplänter
 Neus
 Knüpffer
Valgustus kuni 19. saj lõpp = rahvakultuuri avar mõistmine, ent toimub pidev
spetsialiseerumine: keeleteaduse areng, sotsiaalne vaatenurk, etnograafia jne. Hurt annab
eestis rahvaluulele definitsiooni ja näitab, miks rahvaluule iseendana on uurimisobjekt.

5. Rahvaluuleteaduse kujunemise põhijooned 20. sajandil Eestis

• 20. saj (eriti II maailmasõja järgset) Eesti rahvaluuleteadust iseloomustab


rahvaluule uurimise poeetikakesksus.
• 50ndad-80ndad valdav seisukoht, et rahvaluule on kunstilooming (rahvaluule =
suuliselt tekkinud ja enamasti suuliselt levinud traditsiooniline vaimne
kunstilooming.)
• Nõukogude folkloristika: rahvaluule on ainult suuline kunstilooming, usund &
kombed lähevad juba etnograafia alla. (Rahvaluule on töötava rahva kollektiivne
traditsiooniline vaimne kunstilooming)
• Mõnedel perioodidel asendati sõna „kunstilooming” juba paindlikuma
„loominguga”.
• Poeetikakeskne rahvaluulekäsitlus seob folkloristika tugevalt kirjandusteadusega,
mis tingib rahvaluule liigikeskse käsitlemise (laulud, jutud jne).
• Rahvaluule terviklikkusest lähtuv uurimisviis oli vahetult enne II maailmasõda
ning tuli tagasi 90ndatel. Esile tõusevad varem küll uuritud kuid teaduse alla
mittemahtuvad teemad nagu rahvaluule ja kirjanduse suhted, sünkreetilised
rahvaluuleliigid (mängud, usund). Huvi tärkamine tänapäeva folkloori vastu.
• 20. saj tähtis roll institutsioonide kujunemisel: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti
Rahva Muuseum, Eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool Tartu ülikoolis [1919],
etnograafia dotsentuur ja professuur...
• Eelistatumaks meetodiks 20. sajandil oli soome koolkonna metoodika, eriti
uuritakse vana rahvalaulu.

Meetodite kujunemine:
• soome ajalboolis-geogr meetod (teemade sužeede levik)
• võrdlev usundilugu
• psühholoogiateadustele tuginevad meetodid (Semper)
• kirjandusteaduse alused
• kirjandusteaduslikud meetodid (Annist)
• eksperimentaalsed välitöömeetodid
• NL aeg filoloogiline suund.
• Tüpoloogiline meetod

4
• Tekstikriitika
Viimased 2 rajanevad soome koolkonnale: võrdlevad ja sisukesksed
 30ndatel etnoloogiline uurimine – (Loorits, Tampere)
 1940-80ndad filoloogiline suund – (tüpoloogia)
 90ndatel KONTEKSTIKESKNE uurimine – tekst saab tähenduse alles
kontekstis. (tekst saab tähenduse kontakstist lähtuvalt. Ka tõsielujutustused
lähevad folkloori alla.)

6. Rahvaluule staatilise ja dünaamilise käsituse põhimõtted. Mõiste


rahvaluule faasid.

 Staatiline käsitus: omane 19.sajandi lõpu ja 20. sajandi I poole folkloristikale.


Rahvaluule ajastu saab otsa nimelt kirjaoskuse tulekuga, moderniseerumise v
linnastumise tulemsena.

 Dünaamiline käsitus: süveneb 20. sajandi II poolel, kuna folkloristika läheneb


sotsiaalteadustele ja hakkab uurima ka tänapäevast folkloori. Sätestatakse, et rahvaluule
mitte ei kao, vaid muutub linnastumise, moderniseerumise, kirjaoskuse tulekuga jne.

Rahvaluule faasid:
E. Laugaste: Rahvaluule läbib sünnist surmani 3 faasi:
1) tuntud aktuaalse kasutamise faas, kus vastav rahvaluuletekst on üldiselt tuttav ja käibel;
2) mälufaas, kus teksti aktuaalselt ei kasutata, on säilinud mälus
3) unustamise faas, kus teksti rahva mälus enam ei leidu
Staatiline käsitlus.

M. Hiiemäe:
Rahvaluuleteos ei tarvitse oma sündimise hetkest kohe sattuda aktiivse kasutamise faasi,
vaid sellele eelneb tekkefaas. Rahvaluule ei ole midagi valmisolevat. Tal puudub algtekst,
sest rahvaluule on protsess, mille käigus teksti kujundatakse (tekkefaas).
Dünaamiline käsitlus.

7. Rahvaluuleteaduse põhimõisted: traditsioon; stereotüüp; tüüp; variant;


Andersoni (enesekontrolli) seadus; sünkretism; suulisus.

 Traditsioon – korduvusega seotud mõiste, nagu seda on rahvaluule isegi.


Traditsiooni võib mõista mitte ainult kui mineviku pärandit tänapäevale, vaid ka
kui tänapäeval loodud järjepidevust, milles toetutakse minevikule. Ta ei tähenda
mitte niivõrd nähtuse muutumatust vaid püsivust. Püsida saab see, mis on paindlik.
Elu muutub kõigis oma avaldumisvormides pidevalt. Traditsioon on protsess, mis
tasakaalustab muutusi. Traditsioon hoiab alal püsivaid mõtlemis-, väljendus- ja
toimimisviise.
 Stereotüüp – Rahvaluuleteksti tasandil tähendab stereotüüp teatud liiki kordumist
tekstis (muinasjuttude algused nt). Mentaalsel tasandil on stereotüüp tundmatu
seletamine tuntu kaudu. Teadmine, kus ja mida ja kuidas teha. Stereotüübid on
erinevates piirkondades erinevad. Kujuneb välja rühma kogemustest.

5
 Tüüp ja variant – tüpoloogilise koolkonna mõisted. Tekstidel on võime püsida
vaid paindlikult muutudes. Tüüp – võime paindlikult muutudes säilitada oma
põhikuju. Variant – tüübi konkreetne esindaja. Tüüp on mõtteline ja realiseerub
erinevate konkreetsete variantidena.
 Andersoni (enesekontrolli) seadus – üritab seletada suulise pärimuse võimet
säilitada oma põhikuju: jutustaja omandab teatud loo mitmekordse kuulamise
peale (see kõrvaldab jutustaja mälust tingitud vead). Samas kuuleb ta seda lugu
mitmelt erinevalt jutustajalt (see väldib iga jutustaja individuaalsusest tulenevad
vead). Andersoni seaduse kriitika seisneb selles, et rahvaluule leviku niisuguse
käsitluse puhul pole arvestatud loomulikku pärimuse levimise keskkonda
(asustusajalugu, looduslikke piire, kultuuripiire jms).
 Sünkretism – kunstiliikide põimumine (nt kalendrikombestikus on luulet,
muusikat, tantsu, usundit); pärimustekstide funktsioonide põimumine(tekstides on
koos nii usundilisust, poeetilisust jne); teksti loomise ja esitusega seotud
põimumine (teksti looja ja esitaja ei ole lõpuni eristatavad sest tekst ei esine
esitusest eraldiseisvana)
 Suulisus – üks põhilisemaid (enam mitte ainus) rahvaluule leviku viise. Samas on
suulisus vaid üks rahvaluule levikutehnikat esindav tunnus, kuid mitte rahvaluule
olemuslik tunnus. (Vastandus - suuline on rahvaluule, kirjalik seda ei ole – enam ei
kehti.)

8. Pärimusrühma osa pärimuse levikul. Autori mõiste rahvaluules


(anonüümsuse küsimus).

Anonüümsuse mõiste seondub autoriga. Ühe seisukoha järgi võib pärimusteose autoriks
pidada rahvast, ent konkreetseid tekste ei saa luua koos rühmaga, see sisaldab siiski
konkreetsete isikute loomingut. Teine seiukoht, O. Loorits – „Autoreid harilikult
nimepidi” ei teata. Tihti aga teatakse, nt fraasid kuulsatest filmidest jne. Niisiis ei saa
autoriküsimust taandada rahvaluule puhul teadmisele ja mitteteadmisele. Kolmas
seisukoht – pärimusteksti autor on selle esitaja.

Tänapäevased lahendused:
a. Autori mõiste määratlemine. Kui autor on turule mõeldud teksti looja, siis
rahvaluuleteksti autor on anonüümne: rahvaluule ei ole mõeldud väljapoole
pärimusrühma, müügiks turule. Sellega kaasnevalt ei ole rahvaluuleteksti loojal ka
autoriõigusi - kontrolli oma teksti üle turul. Pärimusrühma raames see kontroll siiski
toimib.
b. Anonüümsuse mõiste avaldub sünkretismi mõiste kaudu: rahvaluules ei ole autor ja
esitaja eraldunud, nagu see on ettekujutatav tänapäeva iseseisvunud kultuurivormide
puhul (autor, interpreet, lugeja). Anonüümse teksti autorsuse küsimus eeldab teksti
algkuju olemasolu, ent rahvaluuleprotsessis ei toimi algteksti-koopiate teema, pigem
on olemas teksti PÕHIKUJU ja selle erinevad variandid. Rahvaluuletekst sünnib
traditsiooni mälu ja üksikisiku võimete ja mälu koostöös.

9. Rahvaluule osa tänapäeva kultuuris. Folklorism. Rahvaluule e folkloori


kaks elu. Rahvaluule ja selle uurimine kultuuri (keelt, kirjandust, ajalugu
jms) uurivate teaduste kontekstis.

Tänapäeva pärimus seob ühte inimajaloos püsivana säilinud elemendid (osa perekondlikke,
soo- ja sugulussuhteid) ja need ühiskonnas välja kujunenud tavad, mis on läbi teinud

6
märkimisväärsed muutused (nt pulma-, matuse-, sünnikombestik jms). Uued kultuurinähtused
(nt reisimine, sportimine, telerivaatamine, lugemine jms) on tänapäeval põhjuseks pärimuse
tekkele. Üle poole rahvastikust elab linnades – linnade suur roll ja sellele iseloomuliku
folkloori teke. Tänapäeval on folkloori levikul olulised inimeste sotsiaalne staatus, vanus,
sugu ja amet. Tänapäeva folkloori uurijad on sunnitud tunnistama liike, mis rahvaluuleteaduse
klassikas puuduvad. Näiteks tänapäevajuttude klassifikatsioon, terminoloogia ja ainese
määratlemine tuginevad Soome ja Põhja-Ameerika folkloristikale. Kaasaegsetes
rahvaluulekäsitustes seatakse esiplaanile rühma kogemus. Tänapäeva folkloor täidab
teatud lüngad ühiskonnas (poliitiliste anekdootide võidukäik riikliku rõhumise õhkkonnas;
tavaõigus riikliku õiguskaitse nõrkuse korral jm).

• Folkloristide väide: tekstianalüüs näitab, et kaasaegsete teemade taga on


traditsiooniline e. klassikalise pärimuse “muster”.
• Analoogilised funktsioonid: seletavad, õpetavad, näitlikustavad.
• Tänapäeval uuritakse pärimust, kui kommunikatsiooni kultuuri kokkukuuluva rühma
raames.

Tänapäeva pärimuse uurimine:


• tekst > uurimisaladeks on teemad, zhanrid, struktuurid, levik
• kontekst > pärimust uuritakse kui kommunikatsiooni kultuuriliselt
kokkukuuluva rühma raames

Folkloori kaks elu:

1. Folkloori „esimene elu”.


Folkloori loomulik, peaaegu märkamatu olemasolu pärimusühiskonnas. Pärimust ei panda
tähele, ei teadvustata ega väärtustata, kuna see on orgaaniline osa kõigest toimuvast. Sellel
pole nime ega liike (kuigi oletused pärimuse loomulikust ja algupärasest elust on vaid
uurimisvahend, mitte kultuuri reaalne olukord, sest "algupäraseks" peetud nähtus võis olla
hoopis millegi lõppjärk vms).

2. Folkloori „teine elu”


Pärimusainese ülestõusmine arhiivist või muust säilituspaigast. Pärimusprotsessist lahti
rebitud ja talletatud aines satub jälle ringlusse. Aines läheb uuesti liikvele esituspaikades, mis
on teistsugused kui algupärases kultuurikontekstis. Uus ringlemine ei tähenda peaaegu kungi
sulandumist algupärasesse pärimusprotsessi, kuigi see võib veel mingis vormis jätkuda.
Muutunud on Esituse mehhanism, esituskoht, kuulajad ja eesmärgid. Pärimuses sisalduv
sõnum võib jõuda kohale tema teise ellu kuuluvates esitustes. Piisavalt pole väärtustatud
pärimuse teise elu ilminguid ei uurimisobjektina ega pärimuse spontaansete vormidena.

Rahvaluule seotus teiste teadusvaldkondadega (seotus võib põhineda allikatel või/ja


uurimismetoodikas):
o Kirjandus (nt eeposed)
o Keel (sõnavarauuringud, rahvalaulu keel ja selle ajalugu)
o Etnoloogia, sotsioloogia, antropoloogia (esemed, mälestused, elulood, migratsioon)
o Ajalugu (rahvaluule on ajalugu inimeste vaatepunktist)
o Meedia
o Psühholoogia

7
• Klassikaline pärimus - arhiivi kogutud tekstid ilma esmase (nn loomuliku)
kontekstita (arhiivitekstile lisanduvad uued kontekstid) - tekstide analüüs;
uute kontekstide mõju tekstidele…

• Tänapäeva pärimus - kaasaja ühiskonna uurimine ja rahvaluule selle


osana: rahvaluule loomulikus kontekstis

10. Rahvaluule uurimise keskused Tartus (Tartu Ülikool, Eesti


Kirjandusmuuseum: Eesti Rahvaluule Arhiiv, folkloristika osakond,
etnomusikoloogia osakond): ajaloost ja tööst tänapäeval.

Tartu Ülikool – Eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool loodi emakeelse ülikooli juurde 1919.
Selle ajani oli eesti folkloristika seotud rohkem seltside ja üksikisikute töödega. Esimeseks
professoriks Walter Anderson. Seal töötasid samal perioodil ka Eisen ja Loorits. 1947.
ühendati rahvaluule õppetool kirjanduskateedriga (nõuk vaate tunnus – folkloristika allutatud
kirjandusteadusele). 1993. a õppetool taasiseseisvus ja taastas endise nime.

Eesti kirjandusmuuseum – Esimese suure kogumise organiseeris Hurt, süstemaatiliselt


kogusid ka Rosenplänter, Kreutzwald. Siiski, Hurda kogu on Eesti Rahvaluule Arhiivi alus ja
algus. Arhiivraamatukogu rajas O. Kallas. Eesti Kirjandusmuuseumi põhieesmärgiks on
tagada rahvusliku identiteedi olemasoluks ja ühiskondliku mälu püsimiseks oluliste
allikamaterjalide säilitamine ja teaduslik uurimine.

Eesti Rahvaluule Arhiiv – 1927 asutatud, juhatajaks sai O. Loorits. Aluseks sai Hurda
vanavarakogu. Lisati ka Eiseni rahvaluulekogu. Lisati ka EÜSi viisikogu. Käsikirjalisi
kogusid hakati korraldama vastavalt Hurda väljatöötatud süsteemile. 30ndatel asutati mitmeid
rahvaluule kogumise võistluseid ja aktsioone, koguti ka kirjalikul teel levivat pärimust
(oraaklid, salmikud).

Folkloristika osakond – 1947, Eesti kirjandusmuuseumi folkloristikaosakond on folkloori ja


usundi teoreetilise uurimise keskus. Osakonda kuulub 4 töörühma: pamömioloogia,
rahvausundi, rahvajuttude ja rahvausundi töörühm.

Etnomusikoloogia osakond – asutati 1978, alates 2000. a kannab ta nimetust Eesti


kirjandusmuuseumi Instituudi etnoloogia osakond. Ta on eesti ja teiste rahvaste rahvamuusika
uurimise ja publitseerimise keskus.

11. Rahvaluule-uurimise allikad: nende kogumise, korraldamise ja


väljaandmise põhimõtted.

1. teaduslikud väljaanded
• Kõikide tekstide väljaanded
• Teaduslikud antoloogiad
2. Rahvaväljaanded
• Esteetiliseks lugemiseks, tekstid võivad olla töödeldud
• Eriti soositud 1920.-30. aastatel koolide tarvis koostatud väljaannetena.

8
Korraldati:
Tüpoloogilisel põhimõttel
Kihelkondlikul
Temaatilise-regionaalsel
Rahvaväljaannetele on iseloomulik tekstide töötlus, arhiiviviiteid ei ole. Eesmärk –
loetavus. Toimetamise keskseks printsiibiks tekstide esteetilisus.

12.Rahvaluule uurimissuunad ja –meetodid 20. sajandi Eesti folkloristikas:


ajalooline kontekst ja uurimisnäited.

Järgnevalt on esitatud meetodid, mis on Eesti uurijate töödes selgemini esil.


filoloogilise suund - tekstikesksed meetodid
• tüpoloogiline meetod (uuritakse tekstide suulise leviku ja kujunemisjärkude
omavahelisi seoseid)
• teksti- ja allikakriitika ()
• tekstide levikuanalüüs
• situatsioonianalüüs

etnoloogiline suund - kontekstikesksed meetodid


• pärimusökoloogia
• naisuurimus
• pärimuslik ajalugu

Meetodite kujunemine:
• soome ajaloolis-geogr meetod (teemade sužeede levik)
• võrdlev usundilugu
• psühholoogiateadustele tuginevad meetodid (Semper)
• kirjandusteaduse alused
• kirjandusteaduslikud meetodid (Annist)
• eksperimentaalsed välitöömeetodid
• NL aeg filoloogiline suund.
• Tüpoloogiline meetod
• Tekstikriitika
Viimased 2 rajanevad soome koolkonnale: võrdlevad ja sisukesksed
 30ndatel etnoloogiline uurimine – (Loorits, Tampere)
 1940-80ndad filoloogiline suund – (tüpoloogia)
 90ndatel KONTEKSTIKESKNE uurimine – tekst saab tähenduse alles
kontekstis. (tekst saab tähenduse kontakstist lähtuvalt. Ka tõsielujutustused
lähevad folkloori alla.)

II. Eesti rahvaluule

1. Eesti rahvaluule liigid ja zhanrid: mõistete selgitus, teoreetilised


lähtekohad

Pärimuse liigitamine sõltub uurija ja liigitamise eesmärgist. 4 põhilist liigitamise kriteeriumit:

9
• Liik kui teaduslik konseptsioon (rajaneb loodusteaduslikule mõtlemisele,
lähtutakse liigist kui ideaaltüübist, kriteeriumiteks stiil, struktuur, teema, fn)
• Liik kui püsiv vorm (kui muutub pärimuse ajaloolis-kultuuriline taust, jäävad
pärimusvormid ikkagi samaks (nagu kirjandusteos))
• Liik kui muutuv vorm (arenevad välja ühest nn ürgvormist)
• Liik kui sõnaliselt avalduv vorm (tekstide erinev alus väljendusviisis – sõnavara,
tegelastüübid, sümbolid)

Folkloorižanr – suhteliselt püsiv, esituses korduv vorm, mis erineb teistest kunstilise
väljenduslaadi, funktsiooni ja tähendusliku sisu poolest.

Eesti folkloori põhižanrid, mida on rohkesti talletatud ja uuritud:


 Rahvalaulud: regivärsiline e regilaul ja uuem ehk riimiline rahvalaul
 Itkud: surnu-, mõrsja- ja nekruti-itk
 Rahvajutud: muinasjutt, muistend, naljand, anekdoot, pajatus (tõsieluline lugu)
 Lühivormid: vanasõna, mõistatus, kõnekäänd
 Loitsud e nõidussõnad (ka needused ja sajatused)

2. Eesti rahvaluule liikide ja zhanrisüsteem koos näidetega

Eesti rahvaluule liigid on:


 Rahvalaulud
 Rahvajutud
 Lühi-vormid
 Usund/kombestik

Liikidel võivad esineda alajaotused, nt Rahvalaulud jagunevad vanemateks ja uuemateks,


usund/kombestik jaguneb rahvakalendriks, perekonna-tavandiks jne. Zanrid mahutuvad liigi
ja alajaotuste alla – nii on näiteks muinasjutt ja naljand rahvajuttude liigi alla kuuluvad žanrid.
Esineda võib ka allžanreid, nt muinasjutu allžanriteks on loomamuinasjutud, imemuinasjutud
jne.

3. Rahvaluule-allikad rahvaluuleteaduse eelsest perioodist: allikate liigid,


rahvaluuletekstide kirjapanemise põhjused, nende sisu, allikakriitika.

11.-18.sajandi I pool - rahvaluule juhuslikud kirjapanekud, allikateks:


 kroonikad
 kohtu- vm ülekuulamisprotokollid
 juhumärkmed (16.-17. saj.)
 uurimuslikku laadi tööd (16.-17. saj)
 pastorite aruanded (17. saj.)
 eesti keele sõnaraamatud (nt Gösekeni ja Helle omad)(17. saj)
 reisikirjad (17-18.saj.)

Varasemad kroonikad olid nt „Saxo Grammaticus” e „Taanlaste vägiteod” 12. saj, Henriku
Liivimaa kroonika (13 saj), hilisem nt Balthasar Russowi kroonika (16 saj).
Laulud – esimene teadaolev ragilaulu üleskirjutus aastast 1660.
Lühivormid - on seotud eesti keele alaste materjalidega 17. sajandist

10
Usund/kombestik - on seotud reformatsiooni ja pastorite aruannetega koguduse vaimuelu
kohta

4. Rahvaluule suulise ja kirjakultuuri osana

Kultuuritüpoloogia – kultuuriteooria, mis võimaldab analüüsida kultuuride erinevusi,


sõltuvalt informatsiooni talletamise, alal hoidmise ja esitamise spetsiifikast. Niisiis,
suulise ja kirjaliku kultuuri eristamine:

Suuline kultuur/teadvus Kirjalik kultuur/teadvus


Orienteeritus tulevikule (ended, Orienteeritud minevikku – põhjus/tagajärg
ennustused) seoste vastu huvi, kroonikad, ajaloohuvi
Vajadus oluliste asjade taasesituse järele Vajadus tähtsate asjade üleskirjutamise
(rituaalid jne, taasluuakse olulist infot) järele
Mälu abivahendid on kaemuslikud – Mälu abivahendiks kiri ja selle arengud
inimeste loodud kui looduslikud – (trükikunst)
pühapaigad, kalender, toimingud, esemed,
laulud...)
keskendub protsessile ja mitte Keskendub olulisele (ainulaadsele)
sündmustele kui üksikjuhtumitele
Mütoloogiline maailmapilt Religioosne/teaduslik maailmapilt
Tsükliline ajatunnetus Lineaarne ajatunnetus

5. Rahvaluule suulises ja kirjalikus kultuuris. Rahvaluule Eesti


külaühiskonnas ja tänapäeval.

Suuline kultuuritüüp Kirjalik kultuuritüüp


Elustiil paikne Kristlus ja reformatsioon – kirja levik
Liikumine vähene (ei kohta uut, 20. saj linnastumine, moderniseerumine
traditsioonide püsivus ja muutumatus) Orienteeritus minevikule (kroonikad,
Väärtused seotud ellujäämisega, st looduse ajalootunnetus)
heasoovlikkus, põlluharimine põlvest põlve Tehnoloogilised murrangud
Ajatunnetus tsükliline (profaanne ja Massikultuuri teke
sakraalne aeg vahelduvad) Abstraktsed väärtused (õnn)
Maailmapilt mütoloogiline, jumalate Tähtsale (ainulaadsele) keskendumine
kohaoluga arvestamine. (üksiksündmused, mitte protsess)
Abstraktseid mõisteid ei tunta Inimeste paljusus ja rahvaluule kiire levik
Sõltumine viljakusest Suur liikuvus (ülemaailmne, internett) ja
Vastavad pärimusliigid – viljakusmaagia, kiire elutempo
ended... Väiksem kokkupuude vanema põlvkonnaga
Uued väärtushinnangud

6. Rahvalaulu kujundisüsteem.

Rahvalaul on rahvaluuleteos, mida esitatakse lauldes või laulvalt kõneledes ehk


retsiteerides. Omandatakse kogemuslikult igapäevase suhtlemise käigus. Rahvalaulus on
kolm kompnenti: tekst, meloodia, ettekandmislaad. Laul väljendas laulja mõtteid ning
võis olla ka töö ja pidude saatja.

11
Mõiste „Rahvalaul” võttis kasutusele Kreutzwald.
Eesti rahvalaul jahuneb vanemaks rahvalauluks ja uuemaks rahvalauluks.

VANEM RAHVALAUL UUEM RAHVALAUL (19 saj)


Regilaulu-eelsed vormid Regilaul siirdevormili Lõppriimiline
ne
 Algriim  algriim Ebajärjekind  lõppriim
 Parallelism(mõtet  parallelism el vanema ja  salmid
kordav teisendus)  vormelikeel uuema laulu  värsimõõt
 vormelikeel  värsimõõt! stiilielementi
(enamasti de kasutus
4jalaline
trohheus)

Regilaulu liigid:
• töölaulud (karjaselaulud, lõikuslaulud)
• kommetega seonduvad tavaldilaulud (pulmalaulud, mardi/kadri)
• perekonnaelust ja ühiskonnasuhetest kõnelevad laulud (vaeslapselaulud)

Uuemat rahvalaulu iseloomustab kirjalik ülestähendus – laulikud ja salmikud. Autor


on teada või isik tuvastatav.

Uuema rahvalaulu liigid:


• mõisa- ja peremeestevastast ühiskondlikku protsesti väljendavad
• külakroonikad
• armastuslaulud
• sõjalaulud
• töölaulud

Suur osa, eriti vanu laule, sisaldavad mina-elamustega läbipõimunud jutustusi.

7. Regilaulu ajalooline kontekst.

Regilaulu vorm ulatub arvatavasti läänemeresoome ühispärandisse, hinnangud vanusele


varieeruvad 2000.
Esimene teadaolev ragilaulu üleskirjutus pärineb aastast 1660.

Uuem rahvalaul kujunes välja Euroopa (eelkõige saksa, aga ka rootsi, soome ja slaavi)
muusikast. Nad on värsimõõdult ja viisilt regilauludest mitmekesisemad ja neid on esitatud ka
pillisaatega.

Maa-harimisega laulud seotud sest praeguste allikate hulgas on maa-harimise teema kõige
laialdasem. Paikseteks jäädi ~2000-4000 e.Kr. Ürgkogukondlik ühiskond muutub
agraarühiskonnaks.

8. Rahvakalender talupojaelus ja tänapäeval.

12
Eesti rahvakalendriks nimetatakse eestlaste pärimuslikku ajaarvestuse ja tähtpäevade
süsteemi, millega seostuvad ka teatud uskumused, kombed, rahvalaulud jms. Rahvakalender
on ajaloos muutnud ja erinevatest allikatest mõjutusi saanud.

Mall Hiiemäe järgi on rahvakalender rahvapärane ajaarvamissüsteem mille säteteks on


tähtpäevad ja nende tähenduste & tähistamistega seonduv tavandikompleks. Ajatunnetus
tugineb usundile: aega tajutakse kui erinevate/vahelduvate omadustega (kvaliteediga)
ajalõike. Seega on eristatavad sakraalne ehk pühade aeg ja profaanne ehk tavaaeg (M.Eliade
järgi):

Sakraalne aeg:
• müütiline aeg - loomise aeg
• sakraalne aeg on tagasipöörduv algusse, uuesti läbi elatav
• jumalate kohaloleku tõttu see aeg on püha

Profaanne aeg:
• …saab mõtte sakraalse aja kaudu
Mis puutub aja tajumisse, siis ei ole aeg lineaarne, vaid tsükliline. Sakraalse ja profaanse
piiri ületamine toimub rituaali ja sinna kuuluvate toimingute kaudu. Eesti
talupojakalendrile omaseks arhailiseks jooneks on aasta / nädala / päeva jagunemine
tööperioodiks. Uuema kogemuse kohaselt lisanduvb ka astronoomia ja ilmastiku vaatlusel
tuginev kalender (kuukalender, päikeseaasta).

Talupojakalendri pühade juurde kuuluvad elemendid:


• teatrielemendid
• verbaalsed meenutused
• töökeelud ja -käsud
• ended ja ennustamised
• toit

Rahvakalender on väga sünkreetiline ja kujunev ning põimib endasse erinevad


”kalendrid” ja ”ajatunnetused”. Rahvakalendriga on seotud kõikvõimalikud rahvaluule
vormid: laulud, mängud, lühivormid, uskumused ning ta ise rajanebki sellel, et aega
tajutakse erineva kvaliteediga (nt üldises mõttes on räägitud ”raskest ajast”, ”kuldsest
ajast”, ”puhkeajast”, konkreetsemalt nt hingede aeg – ajaperiood, mil suheldi hingedega,
et need muul ajal kodus käima ei hakkaks).

Rahvakalendri tähtsus ja olemus sõltub maailmapildist ning valitsevast elustiilist.


Maailmapildi kolm tasandit:
I. Mütoloogiline – kõige arhailisem, seoses usu & arvamustega., tugineb
kogemusele, seostub suulise kultuuriga, vajab rituaale & toiminguid. Lepingud
sõlmitakse jumalate kohaloluga arvestades. Kosmogoonilisus. Kalendritähtpäev
meenutab mingit tähtsat sündmust.
II. Religioosne – pühakirja tundmine. Tähtpäev on nüüd juba sümbol, mis meenutab
teatavat skeemi (omane kirjalikule kultuurile).
III. Teaduslik – selline on tänapäevane kalender, tekkis valgustuslikul ajajärgul:
tähtpäevade sümboolne tähistamine (kui üldse), mis rajaneb meie teadmistele,
teame päikese loojumise ja tõusu aega jne.

13
20. saj teisel poolel hakati Eestis teatud määral tähistama Nõukogude võimu juurutatud
ametialaseid tähtpäevi nagu ehitajate päev, kaevurite päev, kalurite päev jne. Eesti
taasiseseisvumisega see komme praktiliselt hääbus. Samas võeti 20. sajandi lõpuaastatel
angloameerika kultuurist üle valentinipäev (Eestis ka sõbrapäev) ning halloweeni
tähistamise komme. Uue sisu sai volbripäev 1. mail, mis on muutunud eeskätt tudengite ja
noorte kevadpeoks. Tänapäeva peres on sünnipäeva kõrval kesksemateks ja enimlevinud
tähistatavaiks pühadeks uusaasta, lihavõttepühad, jõulud, isadepäev, emadepäev.

9. Rahvausundi kujunemisest ajaloolises kontekstis.

Rahvausund on usund ühe indiviidi tasandil, seda ei ole ette kirjutatud ühegi institutsiooni
poolt, sisaldab konkreetse indiviidi maailmapilti.

Tunnused, mis eristavad teda suurusunditest:


 Sünkretism (erinev algupära, heterogeensus – nt reinkarnatsiooni idee levib praegu
Euroopas)
 Orienteeritus reaalsele elule (mitte, et mis on „lunastus”, mis „patt”)

* Eesti hõimude ristiusustamise (13. saj) eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid
oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal.

* Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle
olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Totemismile on vähe viiteid.

* Muudatusi tõi uskumustesse ja kommetesse põlluharimise ning paikse eluviisi levik, samuti
kokkupuuted balti ja germaani hõimudega. Arvatavasti sel perioodil tekkisid kujutelmad
haldjatest kui kaitsevaimudest-jumalustest, kes mõnevõrra erinesid varasematest
arusaamadest looduse hingestatusest. Tekkis usk kodu- või majahaldjaisse (nt Lääne-Eestis
pühak Antoniusega seotud haldjas Tõnn).

* Maaviljelus tõi kaasa ilmastikunähtuste ja taeva jumaluste ja personifikatsioonide tähtsuse


tõusu; metsa- ja veevaime seevastu hakati võõristama. Rahvakalendris olid päikese
austamisega seotud suvehari ja talihari, samuti külvinädalad ja hingedeaeg.

* Hiljem on sellega tihedalt kokku sulanud kristliku kirikukalendri tähtpäevad (kadripäev,


mihklipäev – tulenevad kristlikest pühakutest).

* Võimalik, et germaani mõjul kujunesid hiiumüüdid, mille kajastusena on meieni jõudnud


Kalevipoja lood. Hiiukujutelmadega sulas hiljem kokku kristlik kurat, andes tegelase nimega
Vanapagan. Levisid ka muud germaanipärased uskumused – kuri silm, libahunt, tuulispea,
pisuhänd, näkk, puuk, haiguste personifikatsioonid (hall, katk). Aja jooksul süvenes veelgi
kartus kurja surnu ees, kujunes välja keerukas tõrjemaagia. Need jooned süvenesid kontaktide
mõjul ristiusuga ning teiste rahvaste rahvalike uskumustega.

* Eesti rahvausundiga on omapärasel viisil seotud romantismiajastu rahvavalgustajate poolt


loodud ja populaarseks saanud Soome mõjudega pseudomütoloogia. Kirjasõna kaudu jõudis
see rahva sekka ning kohati on keeruline eristada autentset rahvapärast materjali
sekundaarsest.

14
* 2005. aastal läbi viidud Eurobaromeetri uurimuse kohaselt uskus 16 protsenti
eestimaalastest Jumala olemasolu, 54 protsenti uskus «mingisuguse vaimu või elujõu»
olemasolu. Tänapäeva rahvausund on suures osas meedia kontrolli all.

10.Mängud ja rahvaluuleliikide põimumine.


kirjelda mängu kohta rahvaluuleliikide süsteemis, vt mängu ülesehitust ja teemasid;
paiguta mängud ajaloolisse konteksti. Näita, kuidas rahvaluuleliikide põimumine
mängude näitel aja jooksul muutub

Mäng on nii laul, kõne kui tegevus. Selge struktuur: algus, lõpp, reeglid.
Mängude puhul on eristatud 2 liiki:
• Laulumängud (mängu saatel laul)
• Need, mis pole otseselt lauluga seotud

LAULUMÄNGUD
Vanemad laulumängud Uuemad laulumängud Ringmängud
Regilaul + Siirdevormilised laulud Lõppriimilised laulud
draamaelemendid: mängu Tantsulis-figuraalne Näideldakse
etendatakse. Tekkis 12. saj liikumine Tantsitakse paaristantsu
lõpp vms. 16.-17. saj 19. saj.
Algab sissejuhatava lauluga
& lihtne liikumine
Keskosas etendatakse
süžeed, dialoog
Lõpuosas jooksumäng

Mängudes tuleb rahvaluule sünkreetilisus eriliselt esile – mänge saab käsitleda


rahvadraamana, kuna tekib mingi lava (teat kalendritähtpäevaga seotud koht), on
pealtvaatajad ja mängijad, vastavalt kalendrikommetele maskeering.
Teemadeks tööd, igapäevaelu suhted.

Mäng = laul&kõne + tegevus.


Laul&kõne – žanriline folkloor: rahvalaulud, jutud, lühivormid.
Tegevus – usund/kombed! Seotus kalendriga.

11. Pärimuslik ajalugu kui meetod.

kuidas lähenetakse sel puhul allikale, millised küsimused allikatele esitatakse.


kirjelda PA meetodit folkloristlike meetodite süsteemis

Pärimuslik ajalugu on 1990ndail Eestis folkloristikas kujunenud uurimissuund, mille eesmärk


on uurida kultuuriomast ajaloo/minevikutõlgendust. rahvapärane ajalugu on osa jutustajate
enesemääratlusest.

! Pärimusliku ajaloo allikaks on tõsielust jutustavad lood. Pärimuslik ajalugu on seotud


etnoajalooga, sotsiaalajalooga.

Pärimuslikku ajalugu ei saa vaadelda kui ajaloosündmuste tekstilist illustratsiooni.

15
! Oluline on see, kuidas inimesed kõnelevad oma minevikukogemusest, millest on tavaks
kõnelda, kuidas seda tehakse, milliseid võtteid ja võimalusi ühes või teises kultuuris
(kultuuripiirkonnas) tuntakse ja kasutatakse.

12.Rahvajutuliigid, sõltuvalt jutu ja tegelikkuse omavahelistest seostest.


Lähtu klassikalisest rahvajuttude liigitussüsteemist. Milline erinevus on
tekstivälise tegelikkuse ja tekstis peegelduva/peegeldatava tegelikkuse -
jututegelikkuse - omavahelised seosed ja erinevused.

Rahvajutu liigitamisel on oluliseks teksti tunnused. Eestis tuntud rahvajutuliigitus rajaneb


ideaaltüübile, kus kriteeriumiteks:
• Teksti pikkus
• Teksti fiktsionaalsus või tõepärasus
• Teksti süžee leviku ulatus e streotüüpsuse aste

Jutustamiskeskkonnast lähtuvalt on jutte 4 liiki:


• Muinasjutud
• Muistendid
• Naljandid
• Pajatused

Kõige üldisemalt 2 liiki:


• Jutud, mille puhul eeldatakse teadlikult, et sellist sündmust tegelikult toimunud ei
ole. (Erineb tavakõnest, kasutatakse tüüpilisi alguse ja lõpuvormeleid ja
kujundeid)
• Jutud, mida proovitakse esitada võimalikult tõsielulisena. (vesluse ja arutelu
osaks, mitte kuulamiseks. kuulajale suunatud: neis püütakse võimalikult täpselt
näidata tõsielureegleid, juhtumisi ja olukordi nende konkreetsuses. Nende juttude
kaudu arutletakse ja vaieldakse maailmaasjade üle)

Väga oluline aspekt juttude liigitamisel on jutu seos maailmapildiga: kuidas peegeldub neis
seos usundiga, milline seos on neis tõsielu ja üleloomulikuks peetava maailma vahel.

Rahvajutu seos jutuvälise tõsieluga:

Muistend: seotud usundiga, teabefunktsioon (uskumiseks!), esitab eetilisi põhimõtteid (nt


karistuse saamine millegi tegemise pärast), määratletud tegevusaeg ja –koht,
üleloomulikud asjad on reaalses elus tajutavad olnud, tänapäevastes muistendites nt ufo-
lood, vampiirid.

Pajatus: stiililt rahulik, tegevusaeg lähiminevik, tegelane konkreetne ja kuulajale tuttav

Argijutud: argipäevased, pärimusrühma eetilisi norme kontrolliv ja loov, usundiga otsest


seost ei ole.

Juttude kaudu proovitakse mõista toimunut ja luuakse uusi teadmisi analoogilise olukorra
kohta. Nt tõsielus kägu kukub ja naabrinaine sureb -> pärimuslik väide on, et käo

16
kukkumine ennustab surma -> jutustaja, teades traditsiooni ja kogedes tõsielusündmusi,
ühitab need oma jutus.

17

You might also like