Professional Documents
Culture Documents
Eestikeelne rahvaluulealane terminoloogia kujunes 19. sajandil saksa keele mõjul. Hurt
1896. a oma kõnes toob lõpuks saksakeelsetele terminitele eestikeelsed vasted.
Kreutzwald – „vana vara”
Hurt – „rahvamälestused” (kõik, mida rahvas oma minevikust mäletab: need on nii
jutud kui ka kombed, arvamised, usk, ütlemised ja ka laulud)
1878. a esimest korda kasutas mõistet „rahvaluule” Jaan Bergmann vana
rahvalaulu tähenduses.
Oskar Loorits, Ülo Tedre ja Eduard Laugaste sõnastavad rahvaluule kitsamas ja laiemas
tähenduses.
Eduard Laugaste:
Terminid rahvaluule ja folkloor on vaimse loomingu tähenduses praegu üldkasutatavad.
Otseses mõttes rahvaluule oleks kitsas, aineks pole üksnes luulelooming, vaid ka muusika,
uskumused, kombed, koguni mängud ja tantsud.
1
Tüüpilise 20. sajandi alguse käsituse järgi on rahvaluule tekkinud nn algtekstina, mis
varieerub, kuni kaob käibelt. (Laugaste rahvaluule 3 faaasi). Tänapäeval mõistetakse, et
algteksti, kui sellist, ei eksisteeri - rahvaluule on protsess, mille käigus teksti kujundatakse
1990-ndad:
huvi tänapäeva folkloori vastu;
arusaam, et rahvaluule ei ole minevikku kuuluv nähe
ei ole kaduv, vaid muutuv kultuuriilming
muutumisprotsess on pidev
Kaasaegsetes rahvaluulekäsitustes seatakse esiplaanile rühma kogemus (rahvaluuleteaduse
varasel kujunemisajal olid kesksed mõisted vana ja rahvas).
Veel 20. saj III veerandil kasutati sõnu „rahvaluule” ja „folkloor” nii uurimisainena kui
seda uuriva teadusena, praegu hoitakse neid aga lahus: aines on „rahvaluule” ja „folkloor”
ning teadus, mis seda uurib „rahvaluuleteadus” ja „folkloristika”.
2
Saksakeelne folkloristika – minevikuline, ajaloolisi tekste uuriv. Oma kultuuri
uurimine, tekstide struktuuri ja teemade leviku uuringud.
VALGUSTUS:
RAHVAS = metsik, primitiivne, kirjaoskamatu
huvi kaasaegse vastu
huvi erinevate eluvaldkondade vastu – ühiskonna uurimine (etnograafia,
geograafia, demograafia, rahvastiku-statistika)
Eestiga tegelevad sel ajal Herder (kogus erinevate maade rahvalaule, Eestist saatis
talle neid Hupel, kellele omakorda saatsid neid kohalikud pastorid. Samuti Masing
– tüüpiline valgustuse pastor – vaidles ebausu vastu, nõudis ilmalikku kooli)
ROMANTISM:
RAHVAS=kirjaoskuseta talupojad, elab maal, on nn alamkiht
Juurtetunnetuse loomine, nt mõiste „sugupuu”
Toimub spetsialiseerumine, otsitakse uut ühtsust (etniline ja rahvuslik siis)
Rahvaluuleteadus hakkab teistest kultuurivaldkondadest eralduma.
3
Euroopas hakati huvi tundma väikeste eksootiliste rahvaste vastu, eestis avaldus see
estofiilide tekkega – baltisakslastest eestihuvilised. Nad uurisid eesti keelt ja kultuuri,
avaldasid arvestaval kunstiparasel tasemel ilukirjandust, andsid valja ajalehti ja
kooliraamatuid ning asutasid mitmeid teaduslikke seltse (ÕES).
Peterson
Fahelmann
Kreutzwald
Rosenplänter
Neus
Knüpffer
Valgustus kuni 19. saj lõpp = rahvakultuuri avar mõistmine, ent toimub pidev
spetsialiseerumine: keeleteaduse areng, sotsiaalne vaatenurk, etnograafia jne. Hurt annab
eestis rahvaluulele definitsiooni ja näitab, miks rahvaluule iseendana on uurimisobjekt.
Meetodite kujunemine:
• soome ajalboolis-geogr meetod (teemade sužeede levik)
• võrdlev usundilugu
• psühholoogiateadustele tuginevad meetodid (Semper)
• kirjandusteaduse alused
• kirjandusteaduslikud meetodid (Annist)
• eksperimentaalsed välitöömeetodid
• NL aeg filoloogiline suund.
• Tüpoloogiline meetod
4
• Tekstikriitika
Viimased 2 rajanevad soome koolkonnale: võrdlevad ja sisukesksed
30ndatel etnoloogiline uurimine – (Loorits, Tampere)
1940-80ndad filoloogiline suund – (tüpoloogia)
90ndatel KONTEKSTIKESKNE uurimine – tekst saab tähenduse alles
kontekstis. (tekst saab tähenduse kontakstist lähtuvalt. Ka tõsielujutustused
lähevad folkloori alla.)
Rahvaluule faasid:
E. Laugaste: Rahvaluule läbib sünnist surmani 3 faasi:
1) tuntud aktuaalse kasutamise faas, kus vastav rahvaluuletekst on üldiselt tuttav ja käibel;
2) mälufaas, kus teksti aktuaalselt ei kasutata, on säilinud mälus
3) unustamise faas, kus teksti rahva mälus enam ei leidu
Staatiline käsitlus.
M. Hiiemäe:
Rahvaluuleteos ei tarvitse oma sündimise hetkest kohe sattuda aktiivse kasutamise faasi,
vaid sellele eelneb tekkefaas. Rahvaluule ei ole midagi valmisolevat. Tal puudub algtekst,
sest rahvaluule on protsess, mille käigus teksti kujundatakse (tekkefaas).
Dünaamiline käsitlus.
5
Tüüp ja variant – tüpoloogilise koolkonna mõisted. Tekstidel on võime püsida
vaid paindlikult muutudes. Tüüp – võime paindlikult muutudes säilitada oma
põhikuju. Variant – tüübi konkreetne esindaja. Tüüp on mõtteline ja realiseerub
erinevate konkreetsete variantidena.
Andersoni (enesekontrolli) seadus – üritab seletada suulise pärimuse võimet
säilitada oma põhikuju: jutustaja omandab teatud loo mitmekordse kuulamise
peale (see kõrvaldab jutustaja mälust tingitud vead). Samas kuuleb ta seda lugu
mitmelt erinevalt jutustajalt (see väldib iga jutustaja individuaalsusest tulenevad
vead). Andersoni seaduse kriitika seisneb selles, et rahvaluule leviku niisuguse
käsitluse puhul pole arvestatud loomulikku pärimuse levimise keskkonda
(asustusajalugu, looduslikke piire, kultuuripiire jms).
Sünkretism – kunstiliikide põimumine (nt kalendrikombestikus on luulet,
muusikat, tantsu, usundit); pärimustekstide funktsioonide põimumine(tekstides on
koos nii usundilisust, poeetilisust jne); teksti loomise ja esitusega seotud
põimumine (teksti looja ja esitaja ei ole lõpuni eristatavad sest tekst ei esine
esitusest eraldiseisvana)
Suulisus – üks põhilisemaid (enam mitte ainus) rahvaluule leviku viise. Samas on
suulisus vaid üks rahvaluule levikutehnikat esindav tunnus, kuid mitte rahvaluule
olemuslik tunnus. (Vastandus - suuline on rahvaluule, kirjalik seda ei ole – enam ei
kehti.)
Anonüümsuse mõiste seondub autoriga. Ühe seisukoha järgi võib pärimusteose autoriks
pidada rahvast, ent konkreetseid tekste ei saa luua koos rühmaga, see sisaldab siiski
konkreetsete isikute loomingut. Teine seiukoht, O. Loorits – „Autoreid harilikult
nimepidi” ei teata. Tihti aga teatakse, nt fraasid kuulsatest filmidest jne. Niisiis ei saa
autoriküsimust taandada rahvaluule puhul teadmisele ja mitteteadmisele. Kolmas
seisukoht – pärimusteksti autor on selle esitaja.
Tänapäevased lahendused:
a. Autori mõiste määratlemine. Kui autor on turule mõeldud teksti looja, siis
rahvaluuleteksti autor on anonüümne: rahvaluule ei ole mõeldud väljapoole
pärimusrühma, müügiks turule. Sellega kaasnevalt ei ole rahvaluuleteksti loojal ka
autoriõigusi - kontrolli oma teksti üle turul. Pärimusrühma raames see kontroll siiski
toimib.
b. Anonüümsuse mõiste avaldub sünkretismi mõiste kaudu: rahvaluules ei ole autor ja
esitaja eraldunud, nagu see on ettekujutatav tänapäeva iseseisvunud kultuurivormide
puhul (autor, interpreet, lugeja). Anonüümse teksti autorsuse küsimus eeldab teksti
algkuju olemasolu, ent rahvaluuleprotsessis ei toimi algteksti-koopiate teema, pigem
on olemas teksti PÕHIKUJU ja selle erinevad variandid. Rahvaluuletekst sünnib
traditsiooni mälu ja üksikisiku võimete ja mälu koostöös.
Tänapäeva pärimus seob ühte inimajaloos püsivana säilinud elemendid (osa perekondlikke,
soo- ja sugulussuhteid) ja need ühiskonnas välja kujunenud tavad, mis on läbi teinud
6
märkimisväärsed muutused (nt pulma-, matuse-, sünnikombestik jms). Uued kultuurinähtused
(nt reisimine, sportimine, telerivaatamine, lugemine jms) on tänapäeval põhjuseks pärimuse
tekkele. Üle poole rahvastikust elab linnades – linnade suur roll ja sellele iseloomuliku
folkloori teke. Tänapäeval on folkloori levikul olulised inimeste sotsiaalne staatus, vanus,
sugu ja amet. Tänapäeva folkloori uurijad on sunnitud tunnistama liike, mis rahvaluuleteaduse
klassikas puuduvad. Näiteks tänapäevajuttude klassifikatsioon, terminoloogia ja ainese
määratlemine tuginevad Soome ja Põhja-Ameerika folkloristikale. Kaasaegsetes
rahvaluulekäsitustes seatakse esiplaanile rühma kogemus. Tänapäeva folkloor täidab
teatud lüngad ühiskonnas (poliitiliste anekdootide võidukäik riikliku rõhumise õhkkonnas;
tavaõigus riikliku õiguskaitse nõrkuse korral jm).
7
• Klassikaline pärimus - arhiivi kogutud tekstid ilma esmase (nn loomuliku)
kontekstita (arhiivitekstile lisanduvad uued kontekstid) - tekstide analüüs;
uute kontekstide mõju tekstidele…
Tartu Ülikool – Eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool loodi emakeelse ülikooli juurde 1919.
Selle ajani oli eesti folkloristika seotud rohkem seltside ja üksikisikute töödega. Esimeseks
professoriks Walter Anderson. Seal töötasid samal perioodil ka Eisen ja Loorits. 1947.
ühendati rahvaluule õppetool kirjanduskateedriga (nõuk vaate tunnus – folkloristika allutatud
kirjandusteadusele). 1993. a õppetool taasiseseisvus ja taastas endise nime.
Eesti Rahvaluule Arhiiv – 1927 asutatud, juhatajaks sai O. Loorits. Aluseks sai Hurda
vanavarakogu. Lisati ka Eiseni rahvaluulekogu. Lisati ka EÜSi viisikogu. Käsikirjalisi
kogusid hakati korraldama vastavalt Hurda väljatöötatud süsteemile. 30ndatel asutati mitmeid
rahvaluule kogumise võistluseid ja aktsioone, koguti ka kirjalikul teel levivat pärimust
(oraaklid, salmikud).
1. teaduslikud väljaanded
• Kõikide tekstide väljaanded
• Teaduslikud antoloogiad
2. Rahvaväljaanded
• Esteetiliseks lugemiseks, tekstid võivad olla töödeldud
• Eriti soositud 1920.-30. aastatel koolide tarvis koostatud väljaannetena.
8
Korraldati:
Tüpoloogilisel põhimõttel
Kihelkondlikul
Temaatilise-regionaalsel
Rahvaväljaannetele on iseloomulik tekstide töötlus, arhiiviviiteid ei ole. Eesmärk –
loetavus. Toimetamise keskseks printsiibiks tekstide esteetilisus.
Meetodite kujunemine:
• soome ajaloolis-geogr meetod (teemade sužeede levik)
• võrdlev usundilugu
• psühholoogiateadustele tuginevad meetodid (Semper)
• kirjandusteaduse alused
• kirjandusteaduslikud meetodid (Annist)
• eksperimentaalsed välitöömeetodid
• NL aeg filoloogiline suund.
• Tüpoloogiline meetod
• Tekstikriitika
Viimased 2 rajanevad soome koolkonnale: võrdlevad ja sisukesksed
30ndatel etnoloogiline uurimine – (Loorits, Tampere)
1940-80ndad filoloogiline suund – (tüpoloogia)
90ndatel KONTEKSTIKESKNE uurimine – tekst saab tähenduse alles
kontekstis. (tekst saab tähenduse kontakstist lähtuvalt. Ka tõsielujutustused
lähevad folkloori alla.)
9
• Liik kui teaduslik konseptsioon (rajaneb loodusteaduslikule mõtlemisele,
lähtutakse liigist kui ideaaltüübist, kriteeriumiteks stiil, struktuur, teema, fn)
• Liik kui püsiv vorm (kui muutub pärimuse ajaloolis-kultuuriline taust, jäävad
pärimusvormid ikkagi samaks (nagu kirjandusteos))
• Liik kui muutuv vorm (arenevad välja ühest nn ürgvormist)
• Liik kui sõnaliselt avalduv vorm (tekstide erinev alus väljendusviisis – sõnavara,
tegelastüübid, sümbolid)
Folkloorižanr – suhteliselt püsiv, esituses korduv vorm, mis erineb teistest kunstilise
väljenduslaadi, funktsiooni ja tähendusliku sisu poolest.
Varasemad kroonikad olid nt „Saxo Grammaticus” e „Taanlaste vägiteod” 12. saj, Henriku
Liivimaa kroonika (13 saj), hilisem nt Balthasar Russowi kroonika (16 saj).
Laulud – esimene teadaolev ragilaulu üleskirjutus aastast 1660.
Lühivormid - on seotud eesti keele alaste materjalidega 17. sajandist
10
Usund/kombestik - on seotud reformatsiooni ja pastorite aruannetega koguduse vaimuelu
kohta
6. Rahvalaulu kujundisüsteem.
11
Mõiste „Rahvalaul” võttis kasutusele Kreutzwald.
Eesti rahvalaul jahuneb vanemaks rahvalauluks ja uuemaks rahvalauluks.
Regilaulu liigid:
• töölaulud (karjaselaulud, lõikuslaulud)
• kommetega seonduvad tavaldilaulud (pulmalaulud, mardi/kadri)
• perekonnaelust ja ühiskonnasuhetest kõnelevad laulud (vaeslapselaulud)
Uuem rahvalaul kujunes välja Euroopa (eelkõige saksa, aga ka rootsi, soome ja slaavi)
muusikast. Nad on värsimõõdult ja viisilt regilauludest mitmekesisemad ja neid on esitatud ka
pillisaatega.
Maa-harimisega laulud seotud sest praeguste allikate hulgas on maa-harimise teema kõige
laialdasem. Paikseteks jäädi ~2000-4000 e.Kr. Ürgkogukondlik ühiskond muutub
agraarühiskonnaks.
12
Eesti rahvakalendriks nimetatakse eestlaste pärimuslikku ajaarvestuse ja tähtpäevade
süsteemi, millega seostuvad ka teatud uskumused, kombed, rahvalaulud jms. Rahvakalender
on ajaloos muutnud ja erinevatest allikatest mõjutusi saanud.
Sakraalne aeg:
• müütiline aeg - loomise aeg
• sakraalne aeg on tagasipöörduv algusse, uuesti läbi elatav
• jumalate kohaloleku tõttu see aeg on püha
Profaanne aeg:
• …saab mõtte sakraalse aja kaudu
Mis puutub aja tajumisse, siis ei ole aeg lineaarne, vaid tsükliline. Sakraalse ja profaanse
piiri ületamine toimub rituaali ja sinna kuuluvate toimingute kaudu. Eesti
talupojakalendrile omaseks arhailiseks jooneks on aasta / nädala / päeva jagunemine
tööperioodiks. Uuema kogemuse kohaselt lisanduvb ka astronoomia ja ilmastiku vaatlusel
tuginev kalender (kuukalender, päikeseaasta).
13
20. saj teisel poolel hakati Eestis teatud määral tähistama Nõukogude võimu juurutatud
ametialaseid tähtpäevi nagu ehitajate päev, kaevurite päev, kalurite päev jne. Eesti
taasiseseisvumisega see komme praktiliselt hääbus. Samas võeti 20. sajandi lõpuaastatel
angloameerika kultuurist üle valentinipäev (Eestis ka sõbrapäev) ning halloweeni
tähistamise komme. Uue sisu sai volbripäev 1. mail, mis on muutunud eeskätt tudengite ja
noorte kevadpeoks. Tänapäeva peres on sünnipäeva kõrval kesksemateks ja enimlevinud
tähistatavaiks pühadeks uusaasta, lihavõttepühad, jõulud, isadepäev, emadepäev.
Rahvausund on usund ühe indiviidi tasandil, seda ei ole ette kirjutatud ühegi institutsiooni
poolt, sisaldab konkreetse indiviidi maailmapilti.
* Eesti hõimude ristiusustamise (13. saj) eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid
oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal.
* Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle
olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Totemismile on vähe viiteid.
* Muudatusi tõi uskumustesse ja kommetesse põlluharimise ning paikse eluviisi levik, samuti
kokkupuuted balti ja germaani hõimudega. Arvatavasti sel perioodil tekkisid kujutelmad
haldjatest kui kaitsevaimudest-jumalustest, kes mõnevõrra erinesid varasematest
arusaamadest looduse hingestatusest. Tekkis usk kodu- või majahaldjaisse (nt Lääne-Eestis
pühak Antoniusega seotud haldjas Tõnn).
14
* 2005. aastal läbi viidud Eurobaromeetri uurimuse kohaselt uskus 16 protsenti
eestimaalastest Jumala olemasolu, 54 protsenti uskus «mingisuguse vaimu või elujõu»
olemasolu. Tänapäeva rahvausund on suures osas meedia kontrolli all.
Mäng on nii laul, kõne kui tegevus. Selge struktuur: algus, lõpp, reeglid.
Mängude puhul on eristatud 2 liiki:
• Laulumängud (mängu saatel laul)
• Need, mis pole otseselt lauluga seotud
LAULUMÄNGUD
Vanemad laulumängud Uuemad laulumängud Ringmängud
Regilaul + Siirdevormilised laulud Lõppriimilised laulud
draamaelemendid: mängu Tantsulis-figuraalne Näideldakse
etendatakse. Tekkis 12. saj liikumine Tantsitakse paaristantsu
lõpp vms. 16.-17. saj 19. saj.
Algab sissejuhatava lauluga
& lihtne liikumine
Keskosas etendatakse
süžeed, dialoog
Lõpuosas jooksumäng
15
! Oluline on see, kuidas inimesed kõnelevad oma minevikukogemusest, millest on tavaks
kõnelda, kuidas seda tehakse, milliseid võtteid ja võimalusi ühes või teises kultuuris
(kultuuripiirkonnas) tuntakse ja kasutatakse.
Väga oluline aspekt juttude liigitamisel on jutu seos maailmapildiga: kuidas peegeldub neis
seos usundiga, milline seos on neis tõsielu ja üleloomulikuks peetava maailma vahel.
Juttude kaudu proovitakse mõista toimunut ja luuakse uusi teadmisi analoogilise olukorra
kohta. Nt tõsielus kägu kukub ja naabrinaine sureb -> pärimuslik väide on, et käo
16
kukkumine ennustab surma -> jutustaja, teades traditsiooni ja kogedes tõsielusündmusi,
ühitab need oma jutus.
17