Mõttesõela inversioon

10.12.2015

MÕTTEKÄRG KUI „VASTUPIDI MÕTTESÕEL“

Talgujate IV Mõttekojas 18.novembri õhtul korraldas kojavanem Jüri meile
nn tagurpidi ajurünnaku teemal „Miks me loobume huvitumast?“, mille
helisalvestuse ja protokolli leiab huviline Google Drive`is „Mõttekoja
mõttearendustest“ (alates lk 28):
https://docs.google.com/document/d/1aSWkzRDte2-ShYwzilUi8JdflomnsEXEapw6aVeCOa8/edit

Jüri sissejuhatava instruktsiooni kaudu saime teada, et tagurpidi ajurünnak on

avatakt kolmeosalisele protsessile:
1. Tagurpidi ajurünnak: Mis on põhjused, miks inimesed loobuvad huvitumast
millestki?
2. Ümberpööramine: Mida meie saame teha, et meie asjade vastu huvi
tuntaks?
3. Individuaalne otsing: Igaüks vaatab, mida tahab (saab) teha?
Jüri enda poolt antud (häälestavad) esimesed pakkumised olid järgmised:
 Puudub eneseusk. Oma panust alavääristatakse.
 Ülemäärane optimism
 Süvenetakse iseendasse
 Naeruvääristamine, alavääristamine
 Isikute ründamine
8 osavõtjaga tagurpidi-ajurünnaku takt kestis Skype´is kokku 80 minutit
(mõttekoja 25.minutist kuni 105.minutini),mille jooksul pakuti välja kokku 55
arvamust. Ka varem selliseid tagurpidi-ajurünnakuid korraldanud Jüri tegi siis
ettepaneku seekord piirdudagi vaid selle esimese taktiga. Ajurünnak osutus
tema hinnangul üle ootuste viljakaks. Kuna aga igal ühismõtlemise formaadil
on oma optimaalne kestvus, siis niivõrd pika kestvusega ja vaimset pinget
nõudnud takti järel polnuks õige asuda uue, samuti vaimset energiat ja
mõttevärskust vajava teise takti kallale. Sestap piirdus Jüri vaid mõne
esimese „negativismi“ ümberpööramise demonstratsiooniga.
Jüri poolt talgujate hulgas esmakordselt väljapakutud ajurünnaku formaadi
edasiarendus käivitas taas minu „Metodoloogilise Mina“. Analoogiline
„metodoloogiline käimaminek“ toimus näiteks siis, kui Jüri tegi oma esimest
AVARat (avatud virtuaalset arenguruumi) ja selle kohta on võimalik lugeda
Scribdist: https://www.scribd.com/doc/130376836/AVARa-metodoloogilised-alused
Mida tähendab täpsemalt see Metodoloogilise Mina käivitumine? Selle
lahtiseletamiseks kutsun teid taas läbi elama Kadrina ajalooliste 24.märtsi 1990
mõttetalgute tulist arutelu, kus Raivo Kiis tõstatas küsimuse, millised on nn
Mängiva Metodoloogi ülesanded. Viimati vaatasime selle arutelu
videosalvestust sel kevadel Märdimetsas, kuid seoses selle küsimuse
aktualiseerumisega võiks uuesti üle kuulata You Tube´ist mõttevahetuse, mis
algab umbes viiendal minutil: https://www.youtube.com/watch?v=gn7OvWaXL4U
25 aastat tagasi ei mõistnud me Jüriga, mida peavad silmas Raivo ja temale
sekundeerinud Juss, kui nad väitsid, et Mängiv Metodoloog „näeb teisi teid,
kuid ei sekku mängu“ ja et ta „aegajalt väljub mängust“. Mul oli küll tolleks
ajaks turjal vast oma 90% kogu elu jooksul juhitud mõttetalgute
kogemusest, ometi ei haakunud mu mõtted kuidagi Jussi-Raivo nägemusega.
Tunnistan, et sääraselt, toona Jussi ja Raivo pakutud „vaatleja seisundilt“ olen
end tabama hakanud alles üsna viimasel ajal.1 Päris konkreetselt on need
olnud just säärased olukorrad, kus „ma näen, aga ei sekku“. Veelgi
konkreetsemalt: need on juhud, kus mul lööb peas põlema lambike „ERROR!“,
aga ma ei hakka otsekohe ja kiirkorras tegelema ilmnenud vea parandamise
või kõrvaldamisega. Teades, et just veaksarvatavast, veakspeetavast,
instruktsioonirikkumisest VÕIB hakata välja tulema midagi hoopis
vägevamat, põnevamat, paremat kui kiire vigade paranduse tulemusel.

1
Ma ei räägi siin „vaikse vaatleja“ positsioonist, mille me viisime sisse nn estafett-mõttetalgutel internetis,
kus rühmatööd olid üksteise suhtes ajalises nihkes, mis võimaldas teiste rühmade liikmeid jälgida antud rühma
tööd selle käiku sekkumata.
Värskeks näiteks säärasest „näen, aga ei sekku“ situatsioonist oli Jussi kahe
lambi pakkumine Yini ja Yangi kujundeiks talgujate 8.septembri klubis
https://www.scribd.com/doc/282784773/V3-Ehk-Voimaluste-Varava-Virtuaalklubi ja
sealt arenenud „originaalilähedasem“ arusaam sellest kaksühtsusest.
Veelgi tugevamasse enesekeelamise situatsiooni ( Sa küll näed, aga ära mingil
moel sekku!) sattusin siis, kui Jüri hakkas realiseerima oma nägemust (või
versiooni?) tagurpidi ajurünnakust. Sest see, mida hakkas tegema Jüri oli hoopis
midagi muud kui see, mida on selle nime all teinud, kirjeldanud ja
propageerinud minu Invicta kaastreeneri ajast pärit sõbrad , kasvõi
näiteks Indrek Maripuu Neitsijärve Loovusaidast Põlvamaalt.
Tagurpidi ajurünnakul ( reverse brainstorming) on nagu reversiivmootoril
järgmised edasitagasikäigud:
1. Mõeldakse välja lihtne ja selge „päripidine“ ajurünnaku küsimus: Kuidas teha
midagi (toodete kvaliteeti, klientide teenindamist, kaupade reklaami vms)
paremaks?
2. Pööratakse seesama küsimus pahupidi, st vastupidiseks: Kuidas teha see
„midagi“ halvemaks ja lastakse rahval genereerida just sääraseid, asja
untsukeeramise ideid. See tähendab, et tegeldakse justkui täitsa absurdse
asjaga.
3. Pöörates omakorda need ideed tagurpidi, st viies need pöördlausete vormi,
osutub, et sel moel võivad olla sündinud ootamatult viljakad ideed, mille peale
„otserünnaku“ korraldamisel kuidagi poleks tuldud. Seega on säärane
reversiivajurünnak hea puhkudel, kui ollakse end otse peale minnes
ammendanud või kui tegijatel napib indu hakata ajusid „peremeeste heaks“
ragistama.
Midagi säärast Jüri versioon endast ei kujuta.
Kui seda millegi teadaolevaga võrrelda, siis tulevad kõigepealt
pähe Jekaterinburgi „Navigatsija“ nn „defitsiitide“ väljatoomised. Nii ka Jüri
„tagurpidi –küsimus“ on selles mõttes antiajurünnakuline, et ta ei käi
konstruktiivse tegevuse alla (kuidas midagi edendada, arendada, lahendada -
tagurpidivariandis untsu keerata2), vaid analüütilise tegevuse
valdkonda (tooge välja põhjused, miks asjad ei edene, arene, lahene). Veelgi

2
Jüril on sedalaadi asjadest olemas suurepärane kirjatükk: Kuidas mõttetalgutel silma paista.

http://talgujad.forum.co.ee/t23-kuidas-mottetalgutel-silma-paista
enam: Meid instrueerides ja häälestades püstitas Jüri küsimuse vaata et
maksimaalselt üldisel tasemel: Mis on põhjused, miks inimesed loobuvad
huvitumast millestki?
On selge, et selle küsimuse „pöördlauseks“ ei ole „Mida meie saame teha,
et meie asjade vastu huvi tuntaks?“
Vahekokkuvõtteks konstateerigem, et selles mõttekojas Jüri kasutatud
formaat ei olnud tagurpidi- ajurünnak (reverse brainstorming), vähemalt
mitte selles tähenduses nagu seda muu maailm mõistab.
Aga ometi oli see, mida me tol õhtul tegime, vägagi metodoloogilist
mõtestamist väärt asi ja ehk ka millegi uue algus, millel võiks olla märksa
suurem väärtus kui sel „lihtajurünnakute“ hulka kuuluval reverse
brainstormingul.
Sedalaadi küsimusepüstitustega ajurünnakuid nagu Jüri meie mõttekojas
korraldas, hakkasin ma kunagi Invictas tegutsemise aastail kutsuma
„hajurünnakuteks“. Sellel nimepanekul oli muidugi irooniline maik man, kuid
kui iroonia kõrvale jätta, siis on sääraste ajurünnakute eripäraks just nende
mittekoonduvus elik hajusus. See ei ole nende puudus, vaid omapära. Nad
annavad õnnestumise korral hästi laia lehviku vastusevariante esitatud
küsimusele. Eriti hästi „töötavad“ säärased hajurünnakud koolitusfirmades
a la „Juhtide ja spetsialistide arengufirma „Invicta““.
Kui võtta Jüri kolmetaktiline hajurünnak ette sellest vaatevinklist, siis sobiksid
tema pakutud kolm takti väga hästi just traditsioonilisse ärikoolitusse, kus
osavõtjateks on enamasti juhuslikult kokku saanud, reklaami põhjal koolituse
ostnute kogum erinevatest firmadest ja kus koolitaja tegevust hinnatakse
koolituse lõpus kogutavate nn tagasiside-küsitluslehtede põhjal. Sestap peab
koolitaja silmas pidama, et koolitataval tekiks koolituse lõpus tunne, et ta
individuaalselt on sellest koolitusest midagi konkreetset saanud, seal
arenenud, asjadele uue pilguga vaatama õppinud vms.
Selles mõttes on hajurünnak ja sellele järgnevad taktid täitsa hea
formaat: Paraja kestvusega hädade põhjustajate väljatoomise takt, millele
koolitaja alustuseks toodud näidetega malli ette annab, läheb kindlalt käima
ja nagu ka meiegi mõttekojas näha oli, toob välja välised hädade allikad.
Inimestele üldiselt meeldib otsida põhjendusi, miks midagi ei edene, välja ei
tule, aia taha läheb.
Teine –ümberpööramise takt – on küll veidi tüütu ja suhteliselt tehniline töö,
aga selle käigus hakkavad tõenäoliselt selekteeruma atraktiivsemad
lähtepunktid lahendusteede leidmiseks (NB! mitte veel lahendusteed!), milliste
hulgast viimases taktis tulebki oma valikud teha. Ja ongi saavutatud koolitaja
eesmärk – koolitataval on sellelt koolituselt millegi konkreetse „saamise“
tunne. Kui koolitaja veel koolituspäeva lõpuringis koolitatavailt selle järele
pärib, mida koolitus neile „andis“ , siis tuuaksegi reeglina välja just need
fikseeritud valikud.
Ometi ei piirdu hajurünnaku võimalused vaid ülaltooduga. Kui hajurünnak
pole vaid üks omaette korraldatav „arengutoode“ (selliselt nimetati Invictas
tehtavaid koolitusi ), vaid moodustab ühe osa protsessist, millesse mingi
meeskond haaratud on, siis on hajurünnaku õige roll selle „lehviku“
genereerimine, millest järgmises taktis valitakse välja need „attraktorid“, mis
tõmbavad enda külge selle või teise „pudelikaela“, kitsaskoha või takistava
teguriga põhjalikumalt tegelda tahtjaid. See tähendab, et just siit võivad
alguse saada kas edasised „päripidi ajurünnakud“, rühmatööd, mõttetalgud
või AVARad.
Seega on tegemist küll tagurpidi taktiga, kuid mitte reversiooni (samal nivool
toimuva edasi-tagasiliikumisega), vaid inversiooni mõttes ja mitte tagurpidi
lihtajurünnakuga, vaid mõttesõelaga. Nimetagem selle
mõttesõela „pöördvariandi“ mõttekärjeks, rõhutades sellega tema sarnasust
universumi kärgstruktuuriga (Vt pilti selle kirjatüki alguses).
Kui mõttesõel on vahend indiviidi sisemistest soovidest ja vajadustest lähtuva
väljapoole pööratud, ühise tegevusplaani koostamiseks, siis mõttekärg on
väliste faktorite omavahel seotud „parv“, millest järgmiste taktide käigus
leitakse individuaalsed seesmised orientiirid ühistegevuseks.
Ajurünnaku formaadi arendamisel on talgujad venekeelses kultuuriruumis
päris hästi tuntud ja tunnustatud. Meie mõttesõel (mõslerešeto) on laialt
venekeelses (nõukogude) pedagoogilises kultuuris kasutamist leidnud
https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%98%D0%B3%D1%80%D0%BE%D0%B2%D1%8B%D0%B5_
%D1%81%D0%B8%D1%82%D1%83%D0%B0%D1%86%D0%B8%D0%B8 ja mõttesõela
kohta TRÜ kõrgkoolipedagoogika labori toimetistes „Kõrgkooli
probleemid“ avaldatud artikkel enim tsiteeritud talgujate artikkel. Milles
meie formaadi ligitõmbavus siis peitub? Esiteks, mõttesõela formaadis on
ideede-ettepanekute genereerimise ja selekteerimise protsess kolmetaktiline:
alguses individuaalsed ettepanekud, seejärel väiksemates rühmades
sõelumine, sünteesimine ja genereerimine ning kolmandaks parima variandi
valik ja selle täiendamine. Seega toimub järkjärguline liikumine
üksikindiviidide ettepanekutelt nende väiksemate kollektiivide
ühisettepanekuile ja sealt kogu kollektiivi rahuldava tulemuseni. Me oleme
seda teed iseloomustanud kui kiiret koondumist. Teiseks oluliseks momendiks
on kõigil meie mõttetalgulistel formaatidel nende
integreeritus arenguprotsessi, selles nn tehnoloogiliste liinide moodustumine3
Jüri tagurpidi-ajurünnaku versioonis käivad kolm takti vastupidist rada:
alustatakse üheskoos vastastikku üksteist stimuleerivast oletuste-
arvamuste väljapakkumisest, seejärel - tuginedes hüpoteesile, et oletatavale
ebaedu põhjusele vastupidiselt toimimine annab positiivse tulemuse-
hakatakse neid arvatavaid ebaedu põhjusi edu tegureiks pöörama. Ja lõpuks
toimub saadud valikust endale meelepäraseima komplekti kokkupanek.
Vahekokkuvõttena tuleb fikseerida, et kõik need kolm takti vajavad põhjalikku
metodoloogilist mõtestamist ja ehk ka mõnes osas ümbermõtestamist.
Ülal ma juba märkisin, et esimene takt kujutab endast analüütilist etappi –
küsimuse sõnastusest on selge, et loodetakse välja selgitada põhjused,
miks asjad ei lähe nii nagu soovitud. Muidugi ei ole siin tegemist „päris“
analüüsiga, vaid selle asendusega impulsiivsete, intuitiivsete (mulle tundub,
mulle näib, minu arust) turgatustega. Ometi on see nö „lambist“ pähe
kargavate, subjektiivsete väljapakkumiste tõsiselt võtmine põhjendatud, kui
minna üle nn disainmõtlemise loogikale:
https://www.scribd.com/doc/247828227/Ettemotlus-ja-disain-mottetalgupedagoogikas

Kuna see on kõige pöördelisem moment mõttekärje metodologiseerimise

protsessis, siis pidasin vajalikuks ülalviidatud kirjatükist siia üle kanda tabeli,
mis avab selle pöörde sisu:
ÄRI DISAIN
BAASEELDUSED Ratsionaalsus, objektiivsus, reaalsus on Subjektiivne kogemus, reaalsus
fikseeritud ja kvantitatiivselt mõõdetav konstrueeritakse sotsiaalselt
MEETOD Analüüs ühe, „parima“ vastuse otsinguks Eksperimenteerimine -
iteratsiooniprotsess „parima
vastuse“ suunas
PROTSESS Planeerimine Aktsioon
OTSUSTAMISE Loogika, arvmudelid Emotsionaalne insait, erinevat liiki
ALUSED muljete mudelid
VÄÄRTUSED Püüd mugavuse ja stabiilsuse poole, Püüd uue poole, ei armasta status
diskomfort määramatusest quod
FOOKUSE Abstraktsed või konkreetsed Iteratsiooniline liikumine
TASEMED abstraktse ja konkreetse vahel

3
Mõttesõela taktidest vt. https://www.scribd.com/doc/272642869/Ajurunnaku-meetodi-arendamine-
kollektiivse-mottetegevuse-protsessis
Disainmõtlemise perspektiivikust toetab tugevalt psühholoogias aset
leidnud pööre suhtumises alateadvusse või mitteteadvustatavasse. Erinevalt
varasematest vaadetest, kus alateadvus oli peamiselt teadvusest
mahalaadimise (võtesnenije) kohaks , on hakatud tunnistama alateadvust
kui suurt ja seni väga vähe kasutatud ressurssi, mida saab kaasa haarata
(vletšenije) teadvustatud protsessidesse.
Disainmõtlemisele üleminek pakub mu meelest eriti huvi mõttekärje teises
taktis. Kui mitte piirduda vaid oletusega, et takistuste kõrvaldamine käib
lihtsa eituse eitamise alusel (takistuseks mõistuse puudus - asendame
tarkusega, oli laiskus -asendame virkusega jne jms), siis tundub ahvatlevana
vähemalt proovida siin hakata kasutama iteratsioonilist liikumist abstraktse ja
konkreetse vahel . Jüri esimese takti küsimuse üldisel tasemel formuleering
ja teise takti küsimuse sõnastamine konkreetselt „meie“ kohta käivana, annab
selleks ju hea aluse.
Ja lõpuks, kolmandas, individuaalse orienteerumise (enesetunnetuse) taktis
läheb käiku säärane meil talgujate ringis „läbi võtmata“ protsess nagu seda on
rekursioon. See on üks säärane veider situatsioon, kui objekt kujutab endast
iseenese osa. See on mingi objekti või protsessi kujutamine sellesama objekti
või protsessi sees, „sisemuses“. Kuidas see on võimalik? Fraktaalselt!

Üks staatiline pilt või momentfoto tegelikult dünaamilisest

rekursiooniprotsessist (kuulus Sierpinski kolmnurk) on meil küll varem ka läbi
vilksatanud, mille liikuvat modifikatsiooni saad vaadata sellelt lingilt:
https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/a/ad/Random_Sierpinski_Triangle_animation.gif
Aga kuidas seda fraktaalsust omal nahal läbi elada, see võiks olla üks
Talguakadeemia lähiaja praktikumitöö 